"Retaabli avamisel luksuse aste järjest kasvab, alates tagasihoidlikutest esemetest, lõpetades väga kallihinnalistega," kirjeldab uuritavat värske doktor Kerttu Palginõmm. "Sellisena sobib teos materiaalse kultuuri uurimiseks iseäranis hästi ning seda võib pidada isegi Madalmaade maalikunsti omamoodi võtmeteoseks."

Palginõmm keskenduski oma väitekirjas Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna tellitud Maarja altari retaablil kujutatud luksusesmetele. Retaabli maalija, Püha Lucia legendi meistri nime kandev anonüümne meister kujutas neid kõnealusel altariseinal ohtrasti. Palginõmm vaatles kujutatud luksusesemeid nii koos kui ka eraldi. Ta lisas neile õiged terminid, määras vanuse ning võimalusel ka päritolu.

Siid, samet, kuld ja merevaik

Tallinnasse tellitud Maarja altari retaabel esindab Kerttu Palginõmme sõnul Madalmaade maalikunsti ning peegeldab seega pigem sealset omaaegset tegelikkust. Ehkki toona oli Madalmaades tavaline maalida luksusesemeid, pole neid pea ühelgi teosel nii palju kui Maarja altari retaablil.

Näiteks leiab retaablilt kalleid siid-, samet- ja kuldkangaid, samuti orientaalse vaiba ning verdüüri ehk taimemotiividega vaiba. Kujutatud on ka lüsterkeraamikat ehk kulddekooriga glasuuritud keraamilisi plaate ning käsikirju, raudrüüsid ja kullassepateoseid. Palginõmme sõnul olid kõik nimetatud esemed oma ajas äärmiselt ihaldusväärsed.

"Mõned neist esemetest olid kindlasti kättesaadavad ka kaupmeestele endile, nagu villased kangad, keraamika või merevaigust roosikrants," märgib ta. "Teised olid aga vaid vürstide väärilised, nagu granaatõunamustriga kuldkangas, kullassepateosed või uhked manuskriptid."

Kes maksab, ei telli tingimata muusikat

Lähemal uurimisel leidis Palginõmm, et kujutatud luksusesemed pärinevad umbes samast ajast kui altarisein ise ehk 15. sajandi teisest poolest. "See näitab, et meistri eesmärk oli kujutada kaasaegseid esemeid võimalikult täpselt," seletab ta.

Samas ilmnes, et meister pole kujutanud päris kõiki esemeid ühesuguse tähelepanuga. Tekstiilid on tal jäänud pigem üldistusteks, laskumata tekstuuri üksikasjadesse. Seevastu on meister pööranud hoolikat tähelepanu pisematele detailidele, näiteks kullassepateostel olevatele kalliskividele või kuldpaeltele. "See tähendab, et meistril oli arvatavasti töö teostamiseks vähe aega. Samas annavad kasutatud tehnikad tunnistust sellest, et töökoja käsutuses olid rikkalikud ressursid tellimuse täitmiseks," tõdeb Palginõmm.

Ehkki võiks arvata, et teose välimuse üle otsustasid tellijad ehk Tallinna kaupmehed, siis värske doktori sõnul viitavad korduvad luksusesmed meistri loomingus, et neid on kujutatud pigem meistri kodulinna Brugge reaalsust silmas pidades. "Samas on Püha Lucia legendi meister oma tellijatega hästi kursis ja pakub neile kõike, mille poolest kaubalinn Brugge oli tuntud, tehes neist selle kaudu sümboolselt suurte ressursside valdajad," nendib ta.

Hiliskeskaja šedöövrid

Kerttu Palginõmme sõnul nimetatakse retaabliks maalitud või nikerdatud altariseina, mis paiknes kas pea- või kõrvalaltaril."Antud juhul paiknes retaabel dominiiklaste kloostri Katariina kiriku Mustpeadele kuulunud kabeli Maarja altaril," sõnab ta.

Täpsemalt jõudis retaabel Bruggest Tallinnasse arvatavasti 1493. aastal. Värske doktori sõnul toimusid altari ees missad ning kloostrivennad palvetasid selle ees. Mustpeade vennaskond hankis oma kabelisse ja altarile järejpidevalt kallihinnalisi esemeid juurde, hoiustades oma varasid  Katariina kirikus. "Enne pildirüüstet viisid Mustpeade vennaskonna liikmed oma varad Katariina kirikust ära, mistõttu oli retaabel kuni Teise maailmasõjani Mustpeade majas," kirjeldab Palginõmm. Praegu on teos eksponeeritud Eesti Kunstimuuseumi filiaalis, Niguliste muuseumis.

Mis puutub Püha Lucia legendi meistrisse, sai anonüümne kunstnik nime Brugge retaabli järgi, millel on kujutatud Püha Lucia lugu. "See teos asub tänini Brugge Jakobi kirikus ning seda saab selles väikeses muinasjutulises linnas vaatama minna," ütleb värske doktor ja lisab, et Lucia legendi meister tegutses Brugges 15. sajandi teisel poolel ja 16. sajandi alguses.

Praegu on Palginõmme uuritud retaabel hoiul Niguliste muuseumis. Uurija sõnul pole altarisein päris sama tuntud nagu muuseumi teised pärlid Bernt Notke "Surmatants" või Hermen Rode Niguliste kiriku peaaltar. "Kõik need teosed kuuluvad nii kohalikus kui Euroopa mastaabis hiliskeskaja šedöövrite hulka. Maarja altari retaabel on siiani jäänud veidi varju, kuigi ta ei erine oma kvaliteedi või uurimispotentsiaali poolest teistest teostest," ütleb ta.

Värske doktor lisab, et retaabli uurimine Niguliste muuseumis jätkub. Tema sõnul tuleb veel põhjalikult uurida töö maalitehnikat. "Isegi maali krunt on oluline, sest erinevates piirkondades, nagu tänapäeva Belgia või Hispaania, läheneti sellele erinevalt, kasutades nii kriiti kui ka gessot (teatud liiki värv – toim.)," seletab ta ja lisab, et uurimist väärvad veel portreede alusjoonistused ja kujutatud tekstiilide loomismeetodid.

"Tehnikate abil saab näiteks aimu, kui kiires tempos teost loodi, mis viitab ajasurvele ning kui suured ressursid olid tellijatel ehk kui kalleid materjale nad võisid endale lubada," vaatab Palginõmm tulevikku ja märgib, et edasine uurimisprojekt toob neile küsimustele loodetavasti vastuse.

Kerttu Palginõmm kaitseb ajaloo erialal doktoritööd "Pracht und Luxus zwischen Brügge und Reval: Retabel des Marienaltares der Bruderschaft der Revaler Schwarzenhäupter des Meisters der Legende der Hl. Lucia" ("Hiilgus ja luksus Brugges ja Tallinnas: Püha Lucia legendi meistri Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabel"; "Splendor and Luxury in Bruges and Tallinn: The Altarpiece of St. Mary of the Brotherhood of the Black Heads") 10. detsembril Tartu Ülikoolis ja Dortmundi Tehnikaülikoolis.

Kuula ka intervjuud Kerttu Palginõmmega Klassikaraadio saates "Delta".