Õhusaastega kokku puutuvatel inimestel esineb sagedamini ajukahjustusi
Õhusaaste mõjutab nii meie kopse, südameid kui ka ajusid. Värske rahvusvaheline uuring viitab, et ülisaastunud õhuga Mexico Citys üles kasvavate laste ajust võib leida juba noores eas kahjustusi, millele sarnanevaid näeb muu hulgas Alzheimeri ja Parkinsoni tõve korral.
Pole veel selge, kas noorte ajust leitud väiksemad kahjustusemarkerid viitavad täie kindlusega elus hiljem tekkivale närvihaigusele. Ehkki Mexico City noorte ajust leitud kahjustused võivad tekkida just Alzheimerit ja muid närvihaigusi põdevatel inimestel, pole nende mõju haiguse arengule täpselt teada. Olukorras, kus 90 protsenti maailma lastest hingab sisse saastunud õhku, peavad uurijad oluliseks see mõju siiski kindlaks teha.
Tänavu hoiatasid teadlased, et õhusaaste põhjustab n-ö vaikivat pandeemiat. Teadaolevalt seostub see kõrgema vererõhu, suhkruhaiguse-, insuldi-, infarkti- ja südamepuudulikkuse riskiga. Samuti sureb selle tõttu maailmas rohkem inimesi kui sõdade, vägivalla ja mitmete teiste haidute tõttu.
Nüüd lisandusid õhusaastega seostuvate hädade nimekirja ka närvihaigused. Hiinast, Ühendkuningriigist ja USAst on koguneneud üha enam värskeid tõendeid, et õhusaaste on mingil moel seotud vaimsete häirete, dementsuse ja Alzheimeri tõvega. Ehkki see ei tähenda, et õhusaaste tingimata vaimseid võimeid nõrgestab, viitab Mexico Citys tehtud varasem uuring, et õhus lenduvad metalli nanoosakesed võivad jõuda ajju ja tekitada seal kahjustusi.
Äsjane uuring toetab seda varasemat leidu. Rahvusvaheline uurimisrühm vaatles seekord 186 noorelt surnud Mexico City elaniku ajutüvesid. Uuritavate eluiga jäi 11 kuu ja 40 aasta vahele. Uurimisrühm leidis nende ajutüvedest nii närvihaigustele viitavaid kahjustusi kui ka väikesi metallirikkaid nanoosakesi.
Uuringu ühe autori Lancasteri Ülikooli keskkonnateadlase Barbara Maheri sõnul sarnanesid seekord leitud raua- ja alumiiniumirikkad nanoosakesed saasteosakestega, mis satuvad õhku mootoritest ja pidurdushõõrdumisest. Titaanirikkad osakesed sarnanesid seevastu Mexico City elanike sooleseina närvirakkudest leitud osakestele. See viitab, et inimene neelab saasteosakesed alla, misjärel need jõuavad soolestiku närvirakkude kaudu ajutüveni.
Seekord leiti isegi kõige noorema ehk 11 kuu vanuse uuritava ajutüvest ajuvalkude valesti voltumisest tekkivaid närvirakukahjustusi. Sedalaadi kahjustused on tavalised mõne ALS-i ja Parkinsoni tõve vormi puhul.
Arvestades, et metallirikkad osakesed võivad ajus põhjustada põletikku ja oksüdatiivset stressi (organismi happelisuse-leeliselisuse tasakaalu häiret – toim.), mis viib omakorda närvirakkude surmani, näeb osa uurijaid õhusaastes ohtu inimeste vaimsele võimekusele.
Maheri sõnul pole uurijad õhusaaste ja vaimsete võimete vahelist seost veel päriselt ära tõestada suutnud. Samas hindab ta ise ajju sattunud nanoosakesi piisavalt ohtlikeks, et seos võiks paika pidada.
Artikkel ilmus ajakirjas Environmental Research.
Toimetaja: Airika Harrik