Vajadus uue luurelennuki järele tõusis teise maailmasõja järel kahe üliriigi – Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu – üha pingelisemaks muutuvast vastasseisust. Aastaks 1953 katsetasid mõlemad esimest korda vesinikpommi. Piltlikult lahutas ajakirja Bulletin of Atomic Scientists nõustava tuumateadlaste ja julgeolekuekspertide paneeli hinnangul maailma viimsepäevast kolm minutit.

"Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov kelkis oma uute relvade, ballistiliste tuumarakettidega päris palju, mida tal tol hetkel tegelikult olemas ei olnud," meenutas Ivo Juurvee rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur. Lääneriikidel puudus aga Hruštšovi väidete paikapidavuse kontrollimiseks võimalus. Ajalehtedesse jõudis kasulikku infot napilt. Spioonide kasutamine oli raskendatud tõhusa vastuluure tõttu.

Peaaegu sama enesetapjalik oli selle territooriumi lennukitelt pildistamine. Sihikule võeti isegi lennukeid, mis Nõukogude Liidu õhupiiri ei rikkunud. "Läänemere ääres on teada kaks suuremat juhtumit, 1950. aastal tulistati Ameerika ja 1952. aastal Rootsi lennukit. Esimesel korral sai surma kümme, teisel kaheksa inimest, kindlasti polnud see naljaasi," meenutas Juurvee.

1950. aastate alguses tehti Nõukogude Liidu, sh ka Eesti NSV territooriumi kohal luurelende öösiti. Lennukeid võis näha küll endiselt radariekraanilt, kuid pimeduse kattevarjus oli nende allalaskmine juba märksa raskem. Ühe taolise lennu käigus saadeti ENSV-sse langevarjudega CIA luurajad Hans Toomla ja Jüri Kalju Kukk.

Spetsiaalselt ümberehitatud pommitajatega sai teostada Nõukogude Liidu radari- ja õhukaitsesüsteemide kaardistamiseks aga eeskätt signaalluuret, kuid öösel ei saanud teha hädavajalikke õhufotosid.

Esimene lend
Tarvis oli veel paremaid lennukeid. Ameerika Ühendriikide president Dwight Eisenhower ja CIA direktor andsid 1954. aasta suveks rohelise tule kahe eri tüüpi luurelennuki projekteerimiseks. Sellele vaatamata õnnestus veenda ettevõtte Lockheed inseneril Clarence Johnsonil õhuväge veel ühe projekti toetamiseks.

U-2 pidi suutma lennata ligi 5000 kilomeetri kaugusele, kandma üle 300 kilogrammi jagu tipptasemel fototehnikat ja lennata 20 kilomeetri kõrgusel. Luurelennukit poleks suutnud ohustada toonased õhutõrjerelvad ega hävitajad. Üheksa kuud hiljem, 29. juulil 1955 oli U-2 valmis esimeseks katselennuks. Lennuk tõusis õhku kaks päeva hiljem Nevada osariigis asuvalt Groomi soolatasandikult, mis on osa popkultuuris kuulsaks saanud Area 51-st.

Esimese "päris" luurelennuga oodati veel aasta. U-2 tõusis õhku Lindsey lennuväebaasist Wiesbadenis Lääne-Saksamaal 4. juulil 1956. Kurss võeti Poznanile Poola Rahvavabariigis, kus olid nädal varem toimud rahvarahutused. Edasi jätkati lendu ida suunas Valgevene NSV kohal, pöörati seejärel põhja ning lennati NSVL suuruselt teise linna Leningradi kohal.

Tagasi Wiesbadenisse lennati üle okupeeritud Balti riikide. Ivo Juurvee sõnul läbiti esimese Nõukogude Liidu kohal tehtud lennu käigus ka Eesti NSV õhuruumi. Muu hulgas lennati üle Narvast, Tallinnast ja Pärnust.

"Kõik dokumendid pole veel avalikud ja kuigi CIA kiituseks võib öelda, et nad on avaldanud rohkem arhiivimaterjali kui üheski teises riigis. Muidugi on see ikkagi kaugel kõige avaldamisest," nentis Juurvee.

Seetõttu on raske öelda, kas või kui palju lennati Eesti kohal järgnevatel aastatel. CIA fotoluurekeskuse 1959. aasta koondaruanne on avalik ainult osaliselt. Raportid on süstematiseeritud tellija järgi, märkides ühtlasi ära luuratud sihtmärgi koordinaadid, raporti tüübi ja numbri, aga mitte kuupäeva alusel. Kokku märgitakse aruandes 75 Eestis asunud sihtmärki.

Peamiselt huvitasid ameeriklasi lennuväljad, sadamad ja põlevkivitööstus, aga ka teised sõjalised ja tööstusrajatised. Paraku pole võimalik öelda, kas nende seiramiseks kasutati U-2 või mõnda teist lennukit. Iga lennu käigus pildistati mitmeid objekte. Mõnel juhul võis seevastu lend tiheda pilvkatte tõttu täielikult ebaõnnestuda.

Uued ajad
Pärast 1959. aastat hakkas huvi luurelennukite kasutamise vastu mõnevõrra vähenema. Luuresatelliitide kasutamine oli riskivabam nii pilootide jaoks kui ka poliitilises mõttes.

Täiendava hoobi U-2 edasisele kasutamisele andis 1. mail 1960 asetleidnud vahejuhtum, mille käigus suutis Nõukogude Liit alla tulistada praeguse Jekaterinburgi lähistel lennanud U-2. Piloot Francis Gary Powers mõisteti kolmeks aastaks vangi ja seitsme aasta pikkusele sunnitööle. Kaks aastat hiljem õnnestus Ameerika Ühendriikidel vahetada ta nõukogude ohvitseri Rudolf Abeli vastu.

"Pärast seda ei lennatud U-2-ga Nõukogude Liidu kohal enam mitte kordagi. Küll kasutati neid näiteks Kuuba ja Hiina Rahvavabariigi õhuruumis. Selle võrra oli teadmist kindlasti läänes vähem, mis Nõukogude Liidus toimub ja kui palju on neil rakette," sõnas Juurvee.

Eesti kohal lendamist kaaluti veel korra. Satelliidi KH-5 fotodelt avastati Türisalus uut tüüpi õhutõrjeobjekt, millele algul viidati kui "Tallinna tüüpi objektile". Tagantjärele on teada, et tegu oli NSVL õhutõrjerakettidega S-200. Lisaks parema kvaliteediga fotodele huvitas USA luuret kompleksi radarite lainepikkused, mis oleksid võimaldanud töötada välja vastumeetmeid.

Huvist oli teadlik ka vastaspool ja niisama neid sisse ei lülitatud. Nõnda tekkis mõte saata Läänemere kohale NSVL õhukaitset õrritama ülikiire Lockheed A-12. Samal ajal oleks signaalluuret kogunud U-2. Plaanist loobuti aga 1967. aastaks.

See ei tähenda aga, et huvi Eesti vastu oleks kadunud. Luuramist jätkati külma sõja lõpuni merepiiri lähistel lennukitega ja luuresatelliitidega. "Eesti oli tähtis nii õhutõrje seisukohalt kui ka õhubaaside tõttu, mis siin paiknesid. Kolmandaks asusid siin ka raketibaasid, 1960. aastatel oli ballistiliste rakettide tegevusraadius veel piiratud ehk neid oli vaja tarvis ehitada Nõukogude Liidu läänepiirile," selgitas Ivo Juurvee.

Ivo Juurvee pikem analüüs ilmus ajakirjas Tuna.