Leetrite ajalugu varem uurinud teadlaste tulemused on olnud vastukäivad. Haiguse nakkuvuse tõttu peab elama üksteise lähedal ligikaudu 250 tuhat kuni miljon inimest. Vastasel korral jõuavad omandada haiguse läbipõdemisel immuunsuse kõik lähikonnas elavad inimesed. Väljaspool keha püsib viirus elus vaid mõned tunnid ning sureks seetõttu välja. Piisavalt suureks kasvasid linnad ajaloolaste hinnangul umbes 2500 aasta eest.

Viiruse genoomi põhjal oli haigus oluliselt noorem. Selle lähisugulane – kariloomi, põtru ja pühvleid nakatanud veiste katk suri välja 2011. aastal. Kahe viiruse võrdlemisel leidsid Jaapani teadlased, et need lahknesid alles 11. või 12. sajandil. Enne seda leetrid oma praegusel kujul tulemuste põhjal inimkonda ei kimbutanud.

Fülogeneetilise analüüsi täpsus sõltub aga uuritavate proovide hulgast. Kuigi leetrite tõttu sureb igal aastal kümneid tuhandeid inimesi, oli varem teadaolevalt tänase päevani säilinud vaid kolm inimesi enne 1990. aastat nakatunud leetriviiruse täisgenoomi. Neist kõige vanem pärines 1954. aastast. Sama viiruse põhjal valmis esimene laialt kasutatav leetrivaktsiin.

Saksamaal asuva Robert Kochi instituudi teadlased eesotsas Sebastien Calvignac-Spenceriga sattusid hiljuti Berliini meditsiiniajaloo muuseumi keldris klaaspurgi peale. Purgis konserveeriti 1912. aastal leetrite põdemise järel kopsupõletikku surnud kaheaastase tüdruku kopse. Tänu formaliinile oli nende rakkudes leiduv pärilikkusaine säilinud piisavalt hästi, et RNA molekulid muutusid nende kokkulappimise järel järjestamiskõlbulikuks.

Kõigi nelja leetrigenoomi ja veise katku põhjustava viiruse võrdlemisel selgus, et viirused lahknesid ligikaudu 2345 aasta eest. See langeb kokku varem linnade suuruse põhjal tehtud ennustustega. Sarnaselt lükkasid leetriviiruse juuri kaugemasse minevikku uued mudelid. Varem ei arvestatud kahjulike mutatsioonide genoomist välja rookimisega piisavalt hästi, mistõttu näis muutuvat viirus praegu arvatust kiiremini.

Analüüsi põhjal ei saa täielikult välistada, et leetriviirus levis esmalt inimeste seas ja kandus kariloomadele. Seda pidas Calvignac-Spenceri töörühm aga ebatõenäoliseks. Kariloomade arvukus kasvas inimeste omast kiiremini. Lisaks levib kahe viiruse kõige lähem sugulane – lambakatk – kitsede ja lammaste seas.

Töörühm tunnnistas siiski, et vaatamata täiendavatele proovidele ei jää nende töö lõplikuks sõnaks. Kaugemale ulatuvate järelduste tegemiseks tuleks järjestada veelgi rohkem vanu viiruse genoome. Uute analüüsitehnikate tõttu pidas Calvignac-Spencer koos kolleegidega sobiva materjali leidmist võrdlemisi võimalikuks. Kasulikku infot saab hankida üha rohkem lagunenud RNA-st ja DNA-st.

Uurimus laeti üles võrguvaramusse BiorXiv.