Prantsuse ja Saksa teadlased märkasid mõne aasta eest Lääne-Aafrikas välitöödel, et mõnedes paikades tavatsevad šimpansid kive vastu puud loopida ja selle tegevuse juures valjusid hüüatusi kuuldavale tuua.

Seejuures paistsid mõned puud ahvidele sihtmärkidena teistest rohkem meeldivat — niisuguseid puid võis ära tunda nende juurde kerkinud kivikuhjatiste järgi.

Teadlased panid tähele, et šimpansite eriskummaline käitumine oli levinud ainult paiguti. Nad tuvastasid neli šimpansirühma, kes kiviloopimist harrastasid: Guinea-Bissaus, Guineas, Libeerias ja Elevandiluurannikul.

Miks šimpansid nii teevad, ei suutnudki teadlased välja nuputada. Küsimus jäi neid ka kodumaale naasmise järel pikaks ajaks painama, kuni korraga tekkis idee: võib-olla on asi kuidagi seotud puutüve vastu lendava kivi tekitatud heliga.

Nii sõitsidki teadlased kolm aastat hiljem uuesti Aafrikasse, lootes selgust saada. Nad otsisid uuesti üles puud, mille pihta ahvidele meeldis märki visata, seadsid üles mikrofonid ja asusid kive pilduma — seekord ise, sest nii sai kiiremini. Võrdluseks loopisid nad kive ka selliste puude pihta, mis ahve ei paistnud väga huvitavat.

Selgus, et vahe oligi vahel — šimpansite lemmikpuud tegid kiviga pihta saades madalamat ja pikemat heli kui teised puud. Kuid miks šimpansid üleüldse kive loobivad, ei ole ikka teada.

Niisugune käitumine pakub teadlastele huvi ka seepärast, et tegu on teatud mõttes tööriista kasutamisega, ja šimpansid on sel alal loomariigis ühed oskuslikumad.

Ammie Kalan Aix-Marseille' Ülikoolist, Eleonora Carmignani Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudist kirjutavad sellest koos kaasautoritega ajakirjas Biology Letters.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.