Seni on teada olnud, et Uue Maailma niinimetatud laianinalisete ahvide eellased on saabunud üle vee, arvatavasti puutüvedest ja -okstest ning muust taimerisust parvel sõites umbes 30-40 miljonit aastat tagasi, ajal, mil mereveepind oli praegusest madalam ning Aafrika ja Lõuna-Ameerika rannajoon teineteisele praegusest neli korda lähemal.

Erik Seiffert Ameerika Ühendriikidest Lõuna-California Ülikoolist ja ta kolleegid on aga uurinud Peruust leitud fossiilistunud hambaid ja väidavad, et need on kuulunud täiesti teistsugustele ahvidele, kes ei ole tänapäeva Uue Maailma laianinalistega sugugi lähedalt suguluses.

Need tänaseks nii Lõuna-Ameerikast kui ka Aafrikast enesestki välja surnud ahvid olid inimestele lähemalt sugulased kui tänapäevased Uue Maailma ahvid ning neid on teatud elanuvat kümnete miljonite aastate eest tänapäeva Egiptuse aladel.

Seiffert ja kaasautorid järeldavad ajakirjas Science, et ahve on Aafrikast Ameerikasse jõudnud rohkem kui ühel korral.

Kuigi sadade kilomeetrite pikkune merereis juhuslikult kokku kuhjunud materjalist parvel tundub olevat võimalik vaid asjaolude üsna harukordsete kokkusattumiste korral, tuleb siiski arvata, et seda on miljonite aastate jooksul mõned korrad ikka ette tulnud. Ehk võisid näiteks tormituuled rannataimestikku nõnda suurel hulgal korraga merele kanda.

Teiste teadusuuringute põhjal on teada, et imetajate seast on Aafrikast üle mere Ameerikasse levinud veel rühm närilisi.

Oma avastatud ahviliigile panid Seiffert ja kolleegid ladinakeelseks nimeks Ucayalipithecus perdita. Ucayali on Peruu vihmametsane piirkond, kust hambafossiilid leiti; πῐ́θηκος tähendab kreeka keeles ahvi; perditus aga ladina keeles kaotatut.

Kasvult oli see loomake suhteliselt väike, paarikümne sentimeetri pikkune. Teadlaste arvates jõudis ta Ameerikasse umbes 34 miljonit aastat tagasi.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.