Valk, muide, kes ei tea või kahtleb või on ära unustanud, on täpselt seesama, mis proteiin. Valku saame rohkesti lihast, puuviljadest, mis ei ole just Madagaskarilt toodud, aga kust katkuohu tõttu ei maksagi midagi tuua, ja poes ning apteegis müügil olevatest proteiinibatoonidest, mida täpselt sama hästi võiksime nimetada ka valgubatoonideks, aga millegipärast ei nimeta. Valgud on tähtsad, nii meile kui ka leemureile, sest nendest me suurelt jaolt üldse koosneme ja nad täidavad meie rakkudes kõikvõimalikke elutähtsaid ülesandeid.

Teadlased eesotsas Giuseppe Donatiga Inglismaalt Oxford Brookesi ülikoolist, mis ei ole seesama, mis Oxfordi ülikool, kuigi asub Oxfordis, analüüsisid 62 Aasia, Aafrika ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika metsapaigast korjatud puuviljade valgusisaldust. Püüti korjata just niisuguseid puuvilju, mida võiksid süüa kohalikud ahvid ja muud esikloomalised.

Proovid saadeti Saksamaale Hamburgi Ülikooli, kus tehti kindlaks, mis toitaineid nad sisaldasid, seejuures kui palju oli neis valku ja milline oli valgu ja kiudainete suhe. Kui neid analüüsitulemusi kõrvutati korjamispaikades elutsevate primaatide toitumistavadega, tuli ilmsiks, et seal, kus puuviljad sisaldavad eriti rohkesti valku, nagu Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, söövad need loomad rohkem puuvilju kui seal, näiteks Aasias ja Aafrikas, kus puuviljad sisaldavad valku vähem.

Madagaskaril, nagu öeldud, on puuviljas valku lausa erakordselt vähe, ja seal, nagu öeldud, söövad ka kohalikud leemurid puuvilja eriti vähe, toitudes pigem puulehtedest.

Leemurite vähese puuviljalembuse põhjust on hea teada, sest leemurid on ühed maailma kõige ohustatumad imetajad. Mida rohkem me neid tunneme, seda rohkem oskame me neid kaitsta.

Donati ja kaasautorid kirjutavad uuringust ajakirjas Scientific Reports.