Kuue aasta eest läks Eesti üle tasuta kõrgharidusele, kuid ülikoolide väitel ei ole kõrghariduses tasuta jätkamiseks piisavalt raha. Kas tasuta kõrgharidust võib sellisel kujul pidada ebaõnnestunuks?

"Ei, kindlasti mitte. Kui me vaatame nii haridus- ja teadusministeeriumi kui ka riigikontrolli analüüsi, siis plusse on palju," sedastas haridus- ja teadusminister Mailis Reps. 

Tallinna ülikooli õppeprorektor Priit Reiska on seisukohal, et kõiki asju tuleb vaadata omas ajas. "2013. aastal oli see väga suur samm ja aitas kaasa nii kõrghariduse ligipääsetavusele kui ka kõrghariduse kvaliteedile."

Tallinna tehnikaülikooli õppeprorektori Hendrik Volli mõte võtab kokku ka teiste ülikoolide seisukoha: rahastusmudel vajab järeleaitamist. Tasuta kõrgharidus oli kuue aasta eest ehk oma algusaastatel piisavalt rahastatud ehk sai 1,5 protsenti SKPst. Tasuta kõrgharidus tähendas, et see oli tudengitele kättesaadav, hoolimata nende sotsiaalmajanduslikust taustast. 

Rahastus on aga praeguseks langenud ühe protsendini SKPst ning ülikoolid otsivad üha rohkem viise, kuidas tudengitelt raha küsida. 

Kõrgharidusraha kasvu ei ole järgmise nelja aasta jooksul ettenähtud ka riigi eelarvestrateegias, mis panebki ülikoole valitsust survestama. Seetõttu kaalutakse ka üldise osaliselt tasulise kõrghariduse võimalust ehk teisisõnu õppemaksu. See võib omakorda tähendada, et tudeng eelistab Eesti ülikoolile mõnd välismaa ülikooli ja nii on oht, et meie auditooriumid jäävad tühjaks. 

Madala palga tõttu võib hakata kannatama õppetöö kvaliteet, sest doktorikraadiga õppejõud lähevad tööle või samuti välismaale. 

Kui palgad tõusevad Eestis ligikaudu viis kuni kuus protsenti aastas, siis õppejõudude palgad sellele järele ei jõua ning kasv on vaid umbes kolm protsenti. Sel aastal sai kõrgharidus juurde viis miljonit, kuid vaja oleks umbes 70 miljonit eurot. 

"Eks ta peaasjalikult läheks õppejõudude palkadeks ja eriline valukoht on just lektorite palgad," nentis Hendrik Voll. Kui professorite palgad on konkurentsivõimelised kõigis ülikoolides, siis kõige enam vajaksid järeleaitamist just õpetavate ametikohtade ehk lektorite ja assistentide palgad. 

Võrdleme peamiselt õppetööga tegelevate lektorite palku ülikoolides. Keskmiselt sai 2018. aastal kõrgeimat palka ehk 1763 eurot Tallinna tehnikaülikooli lektor. Madalaimat ehk 1282-eurost palka sai Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lektor. 

Konkurentsivõimeliste palkade jaoks raha leida on ülikoolidel mitu võimalust. Üks võimalus on tõmmata kokku tudengite õppe arvelt. 

Nii Tartu ülikooli õppeprorektor Aune Valk kui ka Tallinna ülikooli õppeprorektor Priit Reiska toovad välja, et praeguse rahaga hakkamasaamine tähendab tudengi jaoks valikuvõimaluste vähenemist. "Praegu oleme väga palju vähendanud üliõpilase valikuvõimalusi. Nad saavad küll loomulikult 180 EAP-d bakalaureuseõppes ja 120 EAP-d magistris võtta, aga ainete valik jääb järjest ahtamaks," kirjeldas Reiska. 

Tudengid ei poolda

Teine võimalus on saada raha juurde üldise õppemaksuga, näiteks küsides kõikidelt tudengitelt 1000 eurot. Tudengkonnal on selle suhtes selge seisukoht: nemad õppemaksu ei poolda. 

Tallinna ülikooli üliõpilaskonna esimees Johanna Viik ei pea seda teostatavaks võimaluseks. 

"Kohe ausalt võin öelda, et mina ja päris paljud teised ei oleks Eestis, kui nad peaksid oma kõrghariduse eest maksma." Ka Tallinna tehnikaülikooli üliõpilaskonna esimees Gerlin Gil oleks tasulise kõrghariduse korral otsustanud hoopis Rootsi ülikooli kasuks. 

"Ma leian, et Eestil ei ole nii häid sotsiaalseid garantiisid, et endale tasulist kõrgharidust lubada," märkis Gil, viidates sellele, et tasu korral peaks riik tagama ka õppetoetused ja -laenud, mille abil saaksid tudengid elada normaalset elu ka õpingute ajal. Praegu töötab 70 protsenti tudengitest. 

Ka minister Mailis Reps toob välja, et üldine õppemaks tooks juurde palju probleeme ning kulutusi, mis paneksid riigieelarvele veel suurema surve. 

"Võib ju mõelda, et milles on probleem? Pane kümme eurot õppemaksule juurde ja raha tuleb sadades tuhandetes. Teiste riikide kogemus ütleb, et see ei too raha juurde. Teine mure on see, et me peame kohe kõrvale tooma kompensatsioonimehhanismi. Meil saab tänapäeval noor inimene superhea hariduse, ükskõik kus ta elab või milline on tema pere majanduslik seis. Ja seda ei tohi mitte mingil juhul kaotada."

Kogu selles arutelus on selge vaid üks: raha napib ning see mõjutab ülikoolide õpet. Ometi on ülikoolid leidnud ka tasuta kõrgharidusega viise küsida õppe eest tasu. Nii maksavad näiteks ingliskeelsetel õppekavadel õppijad, samuti osakoormusega ja kaugõppe tudengid. 

Kombineeritud tasumine

Tallinna ülikooli õppeprorektor Priit Reiska toetab sarnaselt teistele õppeprorektoritele kombineeritud lahendust ehk osaliselt tasulist kõrgharidust. 

"Võimalik, et selline kombineeritud lahendus oleks ikkagi kõige parem. Ehk siis mitte kehtestada ühtlane õppemaks, et kõik maksavad mingi kindla summa, vaid võib-olla vaadata riigi prioriteetide järgi. Minu jaoks on keeruline ette kujutada, et hakkaksime raha küsima füüsika õpetajatelt. Samas kujutan ette küll, et kuna tänapäeval soovivad paljud õppida ärindust ja haldust või juurat, siis miks mitte võtta neilt osaliselt õppemaksu."

Reiska sõnul tuleb mõelda ka nii, et tasuline ja ingliskeelne õpe ei sea surve alla eestikeelset õpet. Pigem aitab see just eestikeelset õpet ja selle kvaliteeti hoida. 

Kõige lihtsam lahendus oleks tõsta kõrghariduse rahastus 1,5 protsendini SKPst. Sellele järgneb lahendus muuta kõrgharidus osaliselt tasuliseks, sest ülikoolid on juba praegugi hakanud tasuta kõrghariudses puudu jäävat raha kompenseerima välisüliõpilastelt ja osakoormusega õppijatelt õppetasu küsimisega.