"Üle taeva must kui pigi
sööstab sünge piksepilv
koeral karvu kleebib higi
hirmust hulluks teeb ta ilm
korstna kaudu tuppa kukub
väike särav keravälk
plahvatus lööb kõrvad lukku
majas kärsahais on jälk
keravälk tapab Järvamaal telereid
keravälk tapab Järvamaal telereid
koeri ulub koeri kiljub
peitu poevad heintesse
televiisorite killud
lõikunud on seintesse"

Hämmastavalt hästi kirjeldab see Vaiko Epliku hitt praegust olukorda Tartu Ülikoolis. Haridusmaastiku taevas on must, sest raha on puudu nii kõrghariduses kui ka teaduses. 2017. aastal läks kõrgharidusse vaid 1,01% riigi SKP-st. Võrdluseks – veel viis aasta enne seda panustati kõrgharidusse 1,44% SKP-st.

Mustast taevast on keravälguna Tartu Ülikooli poole sööstnud jutt tasulisest kõrgharidusest. Siinkohal võib muidugi ka debateerida, kas jutud tasulisest kõrgharidusest sisenesid Tartu Ülikooli keravälgule sarnaselt korstna kaudu või tekkisid maagiliselt toas eneses. 

Üliõpilasesindajateni jõudis arusaam juttude tõsidusest alles selle aasta mais, mil Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk avaldas Postimehes arvamust, et Eesti kõrgharidus läheb mudaliiga poole just seetõttu, et haridus on tasuta. Artikli lõpus tegi ta ka Haridus- ja Teadusministeeriumile ettepaneku, et kõrghariduse kehva olukorda tuleks päästa õppemaksu kehtestamisega ning pakkus üliõpilastelt küsitavaks summaks 1000 eurot õppeaastas.

Ei saa mitte vaiki olla ja peab ütlema, et üliõpilastega tasulise kõrghariduse suhtes varem arutelusid ei peetud. Teemale sellist viisi lähenemine tundus lausa olukorrana, kus kasutatakse kiiret õppeaasta lõpuperioodi ära, et vältida üliõpilastega dialoogi laskumist. Või oletati, et teema ei paku tudengitele huvi? Ma ei tea vist tudengitele südamelähedasemat teemat kui nende enda majanduslik käekäik ning täiesti loomulikult on üliõpilased kõige otsesem osapool, keda sellised otsused puudutavad.

Seega jäi vaid üle kibekiirelt teemasse süüvida ning leida koht, kus arutelu toimub, et saada ka võimalus sõna sekka öelda. Õppetöövaba periood ja puhkusteaeg muidugi seda võimalust ei pakkunud, sest kõiksugused otsustuskogud olid mitmekuisele suvepuhkusele suundunud. Kuid mõningad veskid jahvatavad järjepidevalt edasi – 16. augustil koos käinud Rektorite Nõukogu tegi ettepaneku kõigi ülikoolide otsustuskogudes kaaluda võimalike samme kõrghariduses raha kokku hoidmiseks, sest vestlused ministeeriumiga riikliku rahastuse suurendamiseks polevat vilja kandnud.

Üliõpilastele rõõmuks Rektorite Nõukogu pakutud ettepanekute hulgas küll õppemaksu kehtestamist ei olnud, kuid siiski leidus ettepanek vähendada auditoorse töö mahtu ning saata töötajaid palgata puhkusele, mis oleksid õppekvaliteedile tugeva löögi andnud.

Tartu Ülikoolis suundusid Rektorite Nõukogu ettepanekud kõigepealt rektoraadi lauale, kus peeti neid ebasobivateks ning saadeti Tartu Ülikooli senatile arutamiseks neli omapoolset ettepanekut, millest üks ka ultimaatum, et kui valitsus ei suuda tagada kõrghariduse rahastamise viimist 1,5% SKP-st, siis tuleb ülikoolidele anda võimalus kehtestada tasuline õpe.

Nii põrkus tasulise kõrghariduse teema kui keravälk 30. augustil kogunenud Tartu Ülikooli senati lauale, kus küll arutati rektoraadist tulnud ettepanekuid, kuid hääletamist ühise arvamuse kujundamiseks ei toimunud.

Tudengitest senati liikmed tõid välja, et analüüse tasulise õppe kehtestamise võimalikest mõjudest tehtud ei ole ning edasised arutelud peaksid jätkuma pärast mõjuanalüüsi tulemuste selgumist. Samuti anti märku, et tudengid ei ole sel teemal vastased vaid koostööpartnerid, kelle sooviks on ka leida lahendus kõrghariduse alarahastusele.

Seega tasulise kõrghariduse juttudel ja keravälgul on veel ühiseid jooni – mõlemate kohta on vähe teadusliku informatsiooni. Leidub hulganisti hüpoteese selle kohta, mis võiks põhjustada keravälke. Niisamuti leidub ka tasulise kõrgharidusest rääkides palju erinevaid arvamusi ja seisukohti, mis enamasti lähtuvad kellegi isiklikest või perekondlikest kogemustest. 

Kuid millised on ülikoolis töötavate inimeste tõenäolised väärtused? Ma julgen öelda, et hariduspüüdu hindavad. Läheksin lausa nii kaugele ning oletan, et nad ka leiaksid vajalikud rahalised vahendid enda järeltulevatele põlvedele kõrghariduse omandamiseks nii nagu nemad ise on saanud seda teha. Kuid siiski, teinekord kui tuleb jälle keegi, kes hakkab rääkima, kuidas tema järeltulija on õnnelikult Inglismaa tippülikoolis ja on nõus võtma õppelaenu, et enda hariduse eest tasuda, siis ma palun siiralt – vaatame koos laiemat pilti!

Eestis on väga palju inimesi, kes ei ole sündinud hõbelusikas suus (jah, olen siinkohal ka teadlik, et ka keskmine ülikooli töötaja palk ei luba just liialt palju hõbelusikaid sahtli nurka koguda) ning selliseid olulisi tervet ühiskonda puudutavaid otsuseid ei saa teha lihtsalt selle pealt, et sa vaatasid oma tutvusringkonnas ringi ja tundus, et inimesed on võimelised maksma 1000 eurot aastas kõrgkooli õppekoha tasu. 

Laseme spetsialistidel teha oma tööd ning analüüsida, millised mõjud võivad tasulisel kõrgharidusel meie ühiskonnale olla – kui palju on inimesed üldse võimelised maksma, milliseid ühiskonnagruppe selline otsus ohustaks, millist laenusüsteemi see nõuaks jne. Kas me saame enda ülikooli nimetada teaduspõhiseks, kui soovime teha nii laiahaardelisi muudatusi teadusliku tausta teadmata?

Keravälgu puhul on teatavasti kaks võimalust – see kas plahvatab keset tuba suure pauguga või lahkub ruumist ilma suuremaid kahjustusi tegemata. Veel ei tunne ma Tartu Ülikooli koridorides kärsahaisu ning loodan, et see ka nii jääb.