"Aktuaalne kaamera. Nädal" uuris, kas tasuta kõrgharidusse hakkab hiilima õppemaks ning sai erinevate ülikoolide õppeprorektoritelt sõnumi, et osaliselt tasuline õpe oleks parem lahendus kui praegune tasuta kõrgharidus, kust on igal aastal puudu enam kui 70 miljonit eurot. 

Toome teieni teleloo tarvis tehtud pikema usutluse õppeprorektor Aune Valguga. 

Kas tasuta kõrgharidust võib pidada ebaõnnestunuks?

Ma arvan, et ei või. Kui mõelda Euroopas laiemalt, siis on kümmekond riiki, kus kõrgharidus on kas tasuta või väga väikese tasu eest. Enamus neist on siin Põhjamaades. Seda, et tasuta kõrgharidus oleks neis riikide läbi kukkunud, seda öelda ei saa.  Põhjamaades on ühtlasi üks maailma parimaid kõrgharidusi. Ideena ei saa kindlasti öelda, et tasuta kõrgharidus oleks vale.

Küsimus on selles, et kui mingi asi on tasuta, siis tuleks defineerida, kui palju seda on ja kui hästi seda tehakse. Praegu on lihtsalt öeldud, et on tasuta kõrgharidus. Aga praeguse raha eest ei saa seda teha nii palju. Ei saa seda teha sellise kvaliteediga. See on see murekoht ja tuleks üle vaadata.

Kui riik tasuta kõrghariduse tõi, pandi poolteist protsenti sisemajanduse kogutoodangust kõrgharidusse. Nüüd on see summa kahanenud ühe protsendini. Ehk siis 50 protsenti vähem raha, mitte nominaalselt, vaid võrdluses riigi rikkuse kasvu ja muude kulutustega, on kõrghariduses raha vähem.

Kui vaatame neid numbreid, mis on järgmiseks neljaks aastaks riigi eelarvestrateegias, siis seal ei ole kasvu ette nähtud. Oleme teelahkmel, kas paneme raha juurde või õpetame oluliselt kehvema kvaliteediga ja viimast kõrgkoolid ei taha teha. 

Kuue aasta eest oli see realistlik idee, tänaseks on olukord muutunud. 

Kas tasulise kõrghariduse ja õppemaksu jutu taga on pelgalt soov survestada kõrghariduse rahastust või on see plaan tõsine?

Ütleme nii, et seal on selgelt püüd otsida lahendusi. Selle asja juures on mitu küsimust: kui palju me tudengeid õpetame, kui hästi me neid õpetame ja mis raha eest. 

Kui riik ütleb, et raha juurde ei ole võimalik panna, ja see on see sõnum olnud, siis on laual küsimus, mis me teeme?

Kõrgkoolide seisukohast kindlasti see kvaliteedi langetamine – teeme oluliselt kehvemini, teeme suuremates rühmades ja ärme tõsta õppejõudude palka, mis sest, et noored ei taha õppejõuks tulla – pigistame silma kinni. Meil tuleb doktorantuuri 60 protsenti eesti ja 40 protsenti välismaa tudengeid. Eesti üliõpilase jaoks ei ole magistriõppe lõpus perspektiivikas tulla akadeemilisele ametikohale.

Töökohad IT-sektoris, õigusteadustes, meditsiinis – palju perspektiivikam on teha karjääri väljaspool ülikooli.

Kui pigistame kõige selle suhtes silma kinni ja laseme kvaliteedi alla, siis see on praegune tee, selle rahaga saame seda teha. Ülikoolid ei taha seda teha ja seetõttu see tasulise kõrghariduse idee väljapakkumine on üks, ja ma ütleksin täna nagu ikkagi kõige realistlikum, idee otsida keerulises olukorras lahendust. 

Üliõpilaste arvu vähendamine olukorras, kus gümnaasiumilõpetajate arv järgmised seitse aasta kasvab, oleks ka väga selge piirang. Öelda, et võtame näiteks kolmandiku vähem keskkoolilõpetajaid ülikooli vastu, sest riigil ei ole lihtsalt raha, lihtsalt piirame ligipääsu. Ka see oleks pikas perspektiivis lühinägelik lahendus.

Kui seda survestamist ei ole, siis need kolm varianti: kõrghariduse rahastuse suurendamine, koomale tõmbamine, tasuliseks tegemine on teie jaoks võrdsed, olukorras, kus on vaja lahendust?

Kõige ideaalsem lahendus oleks muidugi see, et riik suudaks selle raha juurde panna. Ülikoolide seisukohast on see kindlasti kõige lihtsam lahendus.

Teine lahendus ja see tasulise kõrghariduse mõte ei ole ainul hädalahendus, kui riik ei pane, siis tuleb tasuline kõrgharidus. Tegelikult on väga häid kõrgharidussüsteeme, kus riik panustab suure enamuse ja üliõpilased panustavad ka juurde. Näiteks Holland ja Belgia, mis on maailma tipus, kus antakse Eestist paremat haridust, kus üliõpilaste oskused kõrghariduse lõpus on veidi paremad kui Eestis. Sealne süsteem on selline, et riik panustab enamuse, kuid üliõpilane panustab ka kuskil 2000 eurot aastas.

Ma ütlen, et see on mõistlik süsteem, kuna kasu saavad kõrgharidusest nii riik kui ka kõrghariduse omandanud inimene. Ta saab kõrgema palga võrreldes sellega, kes omandab keskhariduse.

Teine põhjus taolise süsteemi kaalumiseks on see, et tasulise kõrghariduse kaudu saab riik veidi suunata üliõpilaste valikuid õppimisel või ennekõike tööle jäämisel, näiteks maksta natukene tagasi seda õppemaksu, kui inimene läheb tööle maapiirkonda või õpetajaks.

Aga pigem on soov selle lihtsa lahenduse järele, et paneme raha juurde?

See oleks lihtne lahendus ja Põhjamaade näitel see töötab.

Mida kõrghariduse lisarahaga tehakse, kuhu see läheb?

Esimene koht on õppejõudude palk. See on tõesti hästi karjuv. 

Alati võib küsida, et paneme palka juurde, kas nad hakkavad siis paremini tööle? Nii lihtne see kindlasti ei ole, sest küsimus on ennekõike pikas perspektiivis, kes üldse tahavad õppejõuks saada, kas meil on tulevikuvaadet, et inimesed tahaksid tulla doktorantuuri ja näevad oma karjääri õppejõuna. See ei oma efekti kohe homme, küll aga 10–15 aasta pärast.

Õigusteadus, IT, arst on need valdkonnad, kus õppejõudude palgad konkureerivad eraturuga. Miks peaks üks magistrikraadiga IT-spetsialist üldse tahtma tulla õppejõuks, kui ta saab tööturul kohe pärast magistrit 2500 eurot palka?

Praegu, kus õpetaja saab kõrgemat palka kui ülikooli lektor, siis me näeme, et inimesed lähevad pigem õpetajaks.

Üks, mis on samuti palkade ja raha küsimus, on rühmade suurus õpetamisel, see on selge kvaliteedikoht. Just kirjutasime arstiõppes kvaliteediraportit ja üks etteheide meie arstiõppele on, et rühmad on liiga suured. Me ei saa teha väiksemaid rühmi, kui meil ei ole rohkem raha. Kindlasti puudutab see ka tehnilisi võimalusi osadel õppealadel.

Milliseid lahendusi pakute veel välja kõrghariduse rahastamise osas, lisaks õppemaksule?

Esimene lahendus on see, et riik paneb raha juurde. Ja ei pane juurde ainult viis miljonit, nagu sel aastal, mis on umbes kolm protsenti kogu kõrghariduse rahastamisest. Samal ajal keskmine palk kasvab aastas 7–10 protsenti, siis õppejõudude palgad ei tule sellele järgi, kui meil kõrgharidusrahastus kasvab kolm protsenti.

Puudu on 75–100 miljonit. Vaja on, et riik peaks seda reaalselt prioriteediks ja leiaks selle raha juurde.

Teine variant on osaliselt tasuline kõrgharidus. Mina olen välja käinud idee, et see võiks olla 1000 eurot, Jaak Aaviksoo arvas, et 1000 on vähe, võiks olla 3000 eurot. 

Kindlasti on see üks murekoht, mida on ka väljendatud, et kui toome sisse tasulise kõrghariduse, siis riigil on väga lihtne öelda, et me nüüd raha juurde ei pane – tõstke aga õppemaksu. See on kindlasti tee, kuhu minna ei tohiks. Kui viia sisse tasuline kõrgharidus, siis see peaks olema kokkulepe, et üliõpilased tasuvad ainult teatud osa. 1000 eurot oleks umbes neljandik-viiendik keskmise üliõpilase kuludest, mida riik paneb. Kindlasti ei tohiks see olla suurem, näiteks et üliõpilased panevad pool ja riik paneb pool.

Suurbritannia tee, kus viidi sisse õppemaks ja see on läinud täiesti ülekäte. See kindlasti ei tohiks olla tee, mida Eesti läheb.

Kas see 1000 või 3000 eurot ei või värskel keskkoolilõpetajal tekitada valikut, et kui ma saan sama hariduse välismaal, siis ma lähen välismaale? Tekib ajude väljavool.

See on kindlasti üks ohtudest, mida tuleks analüüsida. Seitse aastat tagasi tegi Praxis ülikoolilõpetajate hulgas uuringu ja küsis, kas tasuline või osaliselt tasuline kõrgharidus mõjutaks nende välismaale minekut. 

70–80 protsenti ütles, et nemad ei läheks välismaale, kui Eestis oleks kvaliteetne haridus, aga osaliselt tasuline.  Ilmselt on mingi väike protsent, kes selle peale hakkab mõtlema.

Teisest küljest, kui räägime 1000-eurosest õppemaksust, siis igaüks oskab arvutada, et selle 1000 euro eest aastas ta välismaal ei ela.

Kui mõtleme selle stsenaariumi peale, et kärbime kõrghariduse kvaliteeti ja lähevad ära ka head õppejõud, siis kehva kõrghariduse pakkumine viib meilt rohkem häid üliõpilasi ära. Need, kes ei taha või ei saa mujale minna, jäävad siia, aga meie parimad lähevad ära.

See stsenaarium kvaliteedi allalaskmise puhul hakkavad ära minema kui väikese õppemaksu puhul.

Aga koomaletõmbamine, võtta vähem vastu?

Oluliselt vähendada sisseastujate arvu, samal ajal kui näeme, et täiskasvanute hulgas kasvab huvi. Elukestva õppe strateegia näeb ette, et täiskasvanud peaksid rohkem tulema kõrgharidust omandama. Tööturg muutub ja näeme ette, et töötajad peaksid mingi aja tagant tulema ülikooli end täiendama. Meil on viimase viie aasta jooksul kasvanud 60 protsenti nende üliõpilaste arv, kes on 25+, noorte arv on jäänud samaks.

Me näeme praegu vajaduse kasvu nii täiskasvanute kui ka gümnaasiumilõpetajate hulgas. Üks variant on öelda, et ei saa. Teine on kvaliteet. Aga seda n-ö enesetappu, et laseme kvaliteedi alla – ma ei kujuta ette, kuidas ülikoolid seda teevad.

Tartu Ülikool teeb praegu oma arengukava on seatud siht kuuluda maailma 100 parima ülikooli hulka, praegu oleme 300 hulgas. See siht tähendab, et rahastus üliõpilase kohta kasvab, suhtarv läheb õppejõudude kasuks, mitte vastupidi.

Hoiatav näide on siin tasuta kõrgharidusest Kreekast, kus on 40 üliõpilast ühe õppejõu kohta. Ma ei näe, et Eesti ülikoolid läheksid seda teed.

Koomaletõmbamise puhul tuleb küsida, kui palju ta kulusid tegelikult kokku hoiab? Meil on praegu väikesed rühmad, 10–15 üliõpilast magistriõppe rühmas on paljudel erialadel täiesti tavaline. Võtame sealt viis üliõpilast vähemaks, see ei tähenda, et hoobilt sama palju kulusid kokku hoitakse.    

Kas oleks võimalik liikuda tasuta kõrghariduse juurde, kus osa ei  maksnud midagi ja osa maksis kogu oma õppe?

Selle süsteemi kohta andis OECD oma hinnangu aastal 2007 ja ütles see on kõige rohkem ebavõrdsust tekitav süsteem ja ma olen sellega nõus. Selles süsteemis saavad tasuta õppida vaid need, kellel on olnud varasemates õppeastmetes n-ö eelisseis. Nad on juba esimeses klassis läinud õpilasse valivasse ehk eliitkooli. Nende vanemad on olnud tõenäoliselt kõrgharidusega, nad on tõenäoliselt pigem eestikeelsed, nad on tõenäoliselt pigem linnadest. Need on need kohad, kus minnakse kõrgema tõenäosusega gümnaasiumisse ja saadakse kõrgemad riigieksami tulemused.

Kui sa astud sisse nõrgemate tulemustega, siis pead maksma. Need nõrgemate tulemustega on enamasti ka kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga.

Mina selle vana süsteemi juurde ei soovitaks tagasi minna. See tundub täna lihtne lahendus.

Kui praegu rääkida tasuta kõrgharidusest, siis see ei ole populaarne lahendus üliõpilaste hulgas.

Kui palju see 1000-eurone õppemaks reaalselt ülikoolile raha juurde tooks?

Riigi tegevustoetus Tartu Ülikoolile on natuke alla 50 miljoni euro. Võtame, et meil on 14 000 üliõpilast, kelle hulka me ei arva doktorante ja välisüliõpilasi, kes juba maksavad. Siis see 1000-eurone õppemaks tooks juurde umbes 25 protsenti eelarvele lisa. See on päris suur lisa. See ei on pool puuduolevast rahast. Aga see on kindlasti oluline osa, millega saaks tõsta õppejõudude palku.

Teiste ülikoolide seisukohti osaliselt tasulise õppe osas saab näha pühapäeval saates "Aktuaalne kaamera. Nädal".