Viise, kuidas poliitikaid ja poliitikakujundajaid suunata teaduspõhiseid otsuseid langetama on erinevaid. Eesti on otsustajate ja teadlaste vahele silla ehitamiseks loonud ministeeriumidesse teadusnõunike ametikohad.

Erinevates strateegiadokumentides on Eesti rõhutanud küll teaduspõhise ühiskonna olulisust, kuid praktikas see päris nii ei ole. Ministeeriumid küll tellivad teadusuuringuid, kuid sageli jäetakse need reaalsete (poliitiliste) otsuste tegemisel arvesse võtmata.

Tallinna Ülikooli teadlaste värskes uuringus tuuakse see välja, kuid ühtlasi ilmneb uuringu tulemustest, et teadusnõunike töö on mõnikord vilja kandnud ka selle kaudu, et teadusuuringutel tuginev argumentatsioon on suutnud ära hoida ebamõistlikke otsuseid.

"Halbade otsuste ärahoidmise puhul tundub teadusnõunike olemasolu kõige paremini toimivat. Kui on teaduslikult tõendatud, et see ei tööta, siis on lihtsam otsust mõjutada, kui arutada selle üle, kas mõni Hollandi näide Eestis töötaks," ütles artikli üks autoritest, Tallinna Ülikooli teaduskommunikatsiooni lektor Arko Olesk.

Teadusnõunike tööülesanded kätkevad endas:

• ministeeriumi nõustamist teadus- ja arendustegevuse (TA) küsimustes;
• rahvusvahelise ja siseriikliku TA-alase koostöö planeerimist ja korraldamist;
• valitsemisala TA uuringute kavade välja töötamist ja nende elluviimist koostöös erinevate osapooltega;
• Eesti esindamist rahvusvahelistes TA koostöö algatustes.

12 teadusnõuniku kohta asuvad kümnes ministeeriumis: sotsiaalministeeriumis on kaks teadusnõunikku; haridus- ja teadusministeeriumis ning kaitsenimisteeriumis on praegu ametikohad täitmisel.

Teadusnõunike ametikohti toetatakse rakendusuuringute programmi RITA vahenditest. Kultuuriministeeriumi teadusnõunikku ning üht osakoormusega sotsiaaministeeriumi teadusnõuniku kohta rahastatakse riigieelarvest.

Täpsemalt käsitlesid Tallinna Ülikooli teadlased oma artiklis avatud teaduse põhimõtete ja võimaluste kasutamist Eestis. Olesk nentis, et avatud teadus muutub kasulikuks siis, kui meil on organisatsioonides teadusmeelsed ja teadushuvilised inimesed, kes neid teadmisi vajavad.

"Uuringust tuleb välja, et teadusnõunikud ei pääse ligi olemasolevatele teadmistele. Kui nad valmistavad ette uuringud, mida kolleegid ministeeriumis vajavad, siis enamik varasemaid samateemalisi teadustöid on maksumüüri taga," selgitas Olesk.

Maksumüür tähendab siin suuri rahvusvahelisi teadusandmebaase, milles on indekseeritud erialade tippajakirjad, mis aga enamasti on tasulised. Teadusandmebaaside ligipääsud on olemas ülikoolidel, kes aga ligipääsu ülikooliga mitte seotud inimestele ei saa jagada.

Teadusnõunike tööd rahastab praegu rakendusuuringute programm RITA. Programmi juhi Liina Eeki sõnul otsib Eesti Teadusagentuur (ETAg) võimalusi, et teadusnõunikel oleks parem ligipääs teadusartiklitele.

"Praegu on neil võimalik teadusartikleid lugeda näiteks ülikoolide raamatukogudes, kuid nad soovivad lihtsamat ligipääsu. Teadusartiklitele ligipääsu litsents on kallis, sõltuvalt ametiasutuse suurusest 20 000–200 000 eurot aastas. Kuna teadusnõunikud ei moodusta iseseisvat ametiasutust, siis tuleb neile ühise litsentsi ostmine eraldi läbi rääkida ja need läbirääkimised on alles algusjärgus," selgitas Eek.

Tallinna Ülikooli teadlaste uuring on oluline, kuna näitab, et ühiskonnas on gruppe, kes vajavad teadusele senisest paremat ligipääsu. Lisaks teadusnõunikele vajaksid teadusandmebaasidele ligipääsu ka teadusajakirjanikud ning vabakonna esindajad. See, omakorda, võiks olla aluseks riigis otsuste ümbervaatamiseks ja muudatusteks.

Oleski sõnul on taolist vajadust teadvustanud nii mõnigi Euroopa riik ning neis on saavutatud kokkulepe, et kui teadustööd on riik rahastanud, siis peavad ka tulemused olema tasuta kättesaadavad.

Teadusandmete analüüsiks oleks vaja spetsialisti

Avatud teaduse kontekstis räägitakse järjest enam ligipääsust teadusandmetele. Kas teadusnõunikud vajavad neid? Uuringust ilmnes, et mõnes valdkonnas, näiteks rahvastiku ja sotsiaalkaitse puhul, on riiklik statistika terviklikum ja ajakohasem kui oleksid teadusandmed. Otsest vajadust suurema hulga avatud teadusandmete järele nõunikud ei tunne. "Mis ei tähenda, et sellist vajadust ei võiks ühiskonnas rohkem tekkida," märkis Olesk.

Avatud andmete ning ka laiemalt teadusartiklite süstemaatilise kogumise ja analüüsimise osas tunnevad teadusnõunikud hoopis puudust eraldi spetsialistidest, kelle ülesanne olekski uuringuid leida, analüüsida ja sünteesida.

Puudulik ülevaade ministeeriumide uuringutest

Kitsaskoht pole ainuüksi teadusandmebaaside piiratud ligipääs. Olesk ütles, et ministeeriumid ja riigiasutused tellivad palju erinevaid uuringuid, mida on samuti raske üles leida. Sageli on erinevad ministeeriumid tellinud sarnaseid uuringuid osalt just põhjusel, et puudub süsteemne ja ülevaatlik lähenemine sellele, mida uuritakse ja kuidas neid uuringuid kättesaadavaks tehakse.

Sellele probleemile loodeti samuti lahendust teadusnõunikelt ning osaliselt on olukord juba paranenud. Liina Eeki sõnul on ministeeriumide omavaheline koostöö hüppeliselt paranenud, ministeeriumid on rohkem kursis avalikus sektoris tehtava teadustööga, välditakse topelt rahastamist, jagatakse kogemusi ning tellitakse koos ühiseid uuringuid.

"Heaks näiteks on suured strateegilise tähtsusega uuringud, mille lähteülesanded koostasid ministeeriumid koos, näiteks nelja ministeeriumi (Majandusministeeriumi (MKM), Keskkonnaministeeriumi (KEM), Siseministeeriumi (SIM) ja Maaeluministeeriumi (MEM)) huve kajastav kaugseire andmete kasutamise uuring, MKMi, KEMi ja MEMI huve kajastav biomajanduse ja selle ärimudelite uuring või Haridusministeeriumi, SIMi ning Kultuuriministeriumi huve kajastav muutuva tööturu ning rände temaatikat käsitlev uuring."

Lõpuks otsustab poliitika

Tallinna Ülikooli teadlased uurisid ka seda, kuidas teadusnõunikud näevad oma kohta ministeeriumis. Selgus, et nad sooviksid olla juhtkonnale lähemal ning rääkida rohkem kaasa strateegilistes ja organisatoorsetes otsustusprotsessides.

"Edulugusid on tehnilisemal tasandil, näiteks piirmäärade või hindamismeetodite osas – tellitud uuringu põhjal võetakse need riigis kasutusele ja kõik on rahul. Aga see on tehniline tasand. Suurtes ja poliitiliselt tulisemates küsimustes tajutakse, et teaduspõhised otsused on võimalikud, kui tekib häid kaasahoidjaid, näiteks asekantslerid või osakonnajuhatajad, kes kõrgemal otsustustasandil saadud tulemuste eest seisavad. Aga päris tihti tuleb ette, et küsimuse lahendamisel osutub määravaks poliitiline tahe, mis uuringutega ei arvesta," avas Olesk. See probleem on üsna sarnane ka paljudes teistes riikides.

Liina Eek nõustub uuringust ilmnenud teadusnõunike positsiooni teemaga. "On juba näha, et paljudes ministeeriumides on nõunikud end nii hästi tõestanud, et neile antaksegi järk-järgult suuremat sõnaõigust ning kuulatakse nende nõuandeid. See on aeglane protsess ning üleöö muudatusi ei saagi oodata."  

Ta lisab ühe kitsaskohana veel selle, et teadusnõunikud kui enamikus doktorikraadiga spetsialistid on väga nõutud ning see tekitab suure kaadrivoolavuse, kuna ministeeriumide teadusnõunikke ostavad üle näiteks erinevad Brüsseli asutused või liiguvad nõunikud ametiredelil üles. "Perspektiivis võiksid teadusnõunikud saada järjest enam kaasatud erinevatesse teadus- või valdkondlikku poliitikat suunavatesse kogudesse."

Tallinna Ülikooli teadlaste uuring ilmus ajakirjas Journal of Science Communication ja see on kõigile tasuta kättesaadav.