Radikaalne plaan piiraks eesti teadlastel maailma tippajakirjades avaldamist ({{commentsTotal}})

Teaduskirjastajate kasvav mõju teeb avatud teaduse edendajad murelikuks.
Teaduskirjastajate kasvav mõju teeb avatud teaduse edendajad murelikuks. Autor/allikas: Gabriele Diwald/Unsplash

Euroopas küpsev plaan S võib tähendada, et eesti teadlased ei saa tulevikus avaldada oma teadusartikleid maailma tippajakirjades Nature ja Science, sest nende lugemise eest tuleb maksta.

"Teadlased ja teadusministrid on avatuse vajalikkuse üle heietanud juba 20 aastat. Reaalselt pole selle aja jooksul peaaegu mitte midagi muutunud. Oli selge, et teaduskogukonda ja kirjastajaid on vaja raputada palju-palju tugevamalt," leiab plaani eestkõneleja Robert-Jan Smits, Euroopa Komisjoni avatud teaduse saadik. Enne uue töökoha vastuvõtmist aasta alguses juhtis Smits kaheksa aastat Komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraati. See muutis ta üheks tähtsamaks Euroopa Liidu teaduspoliitika kujundajaks.

Muu hulgas tohiksid avaldada avaliku sektori raha kasutavad teadlased esitletava plaani kohaselt aastast 2020 oma artikleid vaid teadusajakirjades, mis teevad uurimused avaldamise järel kohe kõigile kättesaadavaks.

Praegu peab enam kui kolmandikus maailma teadusajakirjades ilmuvate tööde lugemise eest maksma. Veel pooled pakuvad võimalust teha teadusartiklid kättesaadavaks kindla ajaperioodi vältel pärast ilmumist. Viimasest jääb Smitsi sõnul väheseks: "Me maksame sellega rohkem kui varem – autorid uuringu avaldamise ja meie selle lugemise eest".

Nii ei saaks näiteks Eesti teadlased riigi raha eest tehtud uuringuid avaldada kava kohaselt tippajakirjades nagu Science, Nature, Cell ega Lancet, seda juhul kui Eesti koalitsiooniga liitub.

"Need on praegu meie inimeste jaoks üheks suuremaks kuulsuse allikaks. Need tulemused levivad. Kui ütleme, et seal avaldamine ei loe, satume päris sügavasse lõksu," toob Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel välja ühe põhjuse, miks Eesti plaanile toetuse avaldamisest praegu hoidus. Sarnaselt jälgib sündmuste edasist kulgu näiteks Soome teadusagentuur.

"Harilikult pole Eesti ootame-vaatame-riik ja katsetate uusi tehnoloogiaid teistest varem. On veidi kummaline, et te digimajanduse tšempionina digitaalset avaldamist ja siiret ei toeta," nendib Robert-Jan Smits.

Süstemaatiline muutus
Smits märgib, et suuremate teaduskirjastajate mõjuvõim on kasvanud ebameeldivalt suureks. Nõnda napib teaduskirjandusele ligipääsu ostmiseks raha isegi suurriikide nagu Saksamaa ja Rootsi raamatukogudel, viies nad kohtuvaidluseni Hollandi kirjastajaga Elsevier. "Kallite ajakirjade kirjastajana pole vaba juurdepääsu tagamiseks mingit põhjust. Klassikalist avaldamismudelit järgides on kasum 30–40 protsenti ja teenid avaliku raha eest valminud artiklite teadlastele tagasi müümisega tohutult," viitab saadik.

Oma süüd näeb ta ebakõla võimendamises ülikoolide ja teadusasutuste raamatukogude direktoritel. Ajakirja tellimusteks kuluv rahasumma moodustab suure osa raamatukogude eelarvest. Avatud juurdepääsu laienemisel see rahahulk väheneb ning juhtkond võib peljata oma tähtsuse ja mõjuvõimu kadumist.

Viimaks viitab Smits, et teadusajakirju võimestab paljudes riikides teadussüsteem tervikuna. Ülikoolid palkavad teadlasi selle alusel, kui mõjukates ajakirjades nad oma artikleid avaldavad. "Paradoksaalselt meeldiks kõigile teaduskirjandusele hõlpsalt ligi pääseda, kuid kellelgi pole motivatsiooni süsteemi muuta. Jõudsin järeldusele, et olukorda saavad muuta vaid teadustöö rahastajad," sõnab Robert-Jan Smits.

"Ma näeks hoopis parema meelega, kui teadustöötajaid premeeritaks kõrge mõjufaktoriga ajakirjades avaldatud uurimuste asemel nende õpetamisoskuste, kohalike majandusprobleemide lahendamise või tööstusele oskusteabe jagamise, patentide arvu ja/või teaduskommunikatsiooni eest. Seega peame muutma ühtlasi ülikoolide ja akadeemilise maailma suhtumist tervikuna".

Hunnik pisiasju
Eestis avaldab väga sageli kõnealustes tippajakirjades oma teadustöid Eesti Maaülikooli professor Ülo Niinemets. Tema sõnul ei erine nõuded kuigi palju ERC grandi juhistest. Ka selle abil saadud tulemused tuli teha kõigile kättesaadavaks. Tõsi, selleks ei pidanud olema uurimus seda tehes selle lõplikus vormis, piisas käsikirjast. Põhimõtteliselt eristab seda lõppversioonist vaid ajakirja küljendus.

Sellegipoolest pelgab ta, et plaan hakkab ohustama akadeemilist vabadust. "Kõige halvem oleks, kui open access-ajakirjade ja teiste vahel algaks selge vahetegemine. Teadlane peaks saama ise otsustada, kus ta avaldab. Lisaks, mis juhtub, kui osa tööst on tehtud avaliku raha ja osa erarahaga? Mida teha, kui osa autoreid töötab riigis, kus need reeglid ei kehti ja tahavad Nature'is avaldada? See hakkab pingeid tekitama," arutleb Niinemets. Hulk selliseid kitsaskohti ja erijuhtumeid on jäänud tema hinnangul vähemalt praegu Plaan S-is tähelepanuta.

Andres Koppel märgib, et lääneriikides on plaani S toetamine mõneti hõlpsam. Erasektori rahastatava teaduse osakaal on Eesti omast suurem ja avaliku sektoriga on põimunud läbi vähem projekte. Teisisõnu, Eesti teadlastel on lühiajalises plaanis rohkem kaotada.

Robert-Jan Smits on aga optimistlik, et tippteadusajakirjad muudavad plaani mõjul oma ärimudelit. Vähemalt juhul, kui koalitsiooni õnnestub veelgi kasvatada ja moodustada sellega ühisrinne. "Eurooplased avaldavad kolmandiku maailma kõrgekvaliteedilistest uurimustest. Plaan S-i vastu tunnevad huvi ka ameeriklased. Nende liitumise korral peavad kirjastajad vastu seisma 60 protsendile maailma teaduse rahastajatest. See kaotus oleks ajakirjade jaoks juba liiga suur," märgib Smits.

Rahast pole pääsu
Teise probleemina toob aga Niinemets välja avatud juurdepääsuga ajakirjades avaldamisega seotud kulud. Näiteks ilmub Niinemetsa töörühmal aastas umbes 20–30 uurimust. Nende kõigi tippajakirjades avaldamine maksaks sõltuvalt pikkusest ja ajakirjast praeguste hindade juures 50–60 tuhat eurot. Teaduse tegemiseks eriti palju järgi ei jääks.

Plaani autorite sõnul peaksid katma avaldamiskulud rahastajad või ülikoolid, seejuures teadlaste kukrut kaudselt kergendamata. Samuti kavatsetakse välja arvutada üle-euroopaliselt mõistlike avaldamiskulude suurus ja kehtestada selle alusel hinnapakkumisetele lagi. Robert-Jan Smitsi sõnul näitavad Hollandis ja Saksamaal tehtud analüüsid, et avatud juurdepääsu soodustamine ja digitaalne avaldamine vähendaks kirjastamisele tehtavaid kulutusi poole võrra.

Milliseid võimalikke väljaminekuid see Eesti teadusagentuurile tähendaks, Koppel ennustada ei taha: "Me ei tea täpselt, palju see raha nõuaks. Lõpuni lahti võtmata on ka praegused kulutused". Hinnanguliselt makstakse näiteks Eesti Raamatukoguvõrgu konsortsiumile uurimustele ligipääsu tagamiseks kolm miljonit eurot. Eesti teadusajakirjade väljaandmiseks kulub täiendavalt veel umbes 600 000 eurot.

Isegi kui tippajakirjad lähevad teaduskogukonna survel üle avatud mudelile, ei tähenda see samas ilmtingimata, et samad ajakirjad pakuvad vaba vaba ligipääsu enne 2020. aastat ilmunud töödele. "Reaalselt peaksime seega neile ligipääsu säilitamiseks neid edasi tellima. Kulude vähendamiseks on igasuguseid variante, aga kõik nõuab ikkagi mingit raha. Me tahaks parem inimestele palka maksta," lisab Niinemets.

Rämpsteadusajakirjade levik?
Suuremad kirjastajad pole plaanist vaimustuses. Avaldamisvõimaluste kitsendamisega "ei arvestata teaduse ja teaduskommunikatsiooni globaalsusega, mis õõnestab potentsiaalselt teaduskirjastamise süsteemi tervikuna," viidatakse Springer Nature'i teadaandes. Ajakirja Science väljaandev AAAS kinnitas, et plaan S "ei toeta kõrgekvaliteedilist eelretsenseerimist, teadustööde kirjastamist ja levikut". Lihtsalt öelduna hakkaks ilmuma nende väitel rohkem rämpsteadust ja jama.

"Jama on hoopis see, et oleme hakanud kõrge mõjufaktoriga ajakirju fetišeerima. Inimene tänavalt ütleb sulle samas selgelt, et teadustööde sisu on avaldamiskohast tähtsam. Seejuures on uuringud näidanud, et ajakirja nimi ei taga ilmtingimata kvaliteeti," vastab Robert-Jan Smits kriitikale. Seetõttu rõhutab ta, et S-plaanile jõustumisele järgneda võivat rämpsteadusajakirjade pealetungi aitab ennetada teadlaste ja laiema avalikkuse tähelepanelikkus. Selles poleks midagi uut, sest ettevaatlik tuleb olla tegelikult juba praegu.

Niinemetsa sõnul teeks see teadlaste elu igal juhul raskemaks. Madalama mõjufaktoriga ajakirjades ilmuvate uurimusi lugedes tuleb teha piltlikult ekspertiis, et kontrollida nende usaldusväärsust. "See kõik nõuab süvenemist, aga aega jätkub selleks päriselt vaid üksikutel juhtudel. Üldjuhul on ajakirja nimi ikkagi märk selle usaldatavusest," viitab professor.

Vaid aeg näitab...
Praeguseks on avaldanud plaan S-ile toetust ja liitunud koalitsiooniga 11 Euroopa teadusraha jagajat. Plaani üksikasjade täpsustamises lööb kaasa Euroopa Komisjon ja Euroopa Teadusnõukogu. Lisaks on selle vastu huvi tundnud mitmed USA teadusrahastajad ja Aafrika riigid.

"Teaduskirjastajad pole minu isiklikud vaenlased. Ma mõistan, mis nad teevad, sest nad peavad kasumit teenima, aga me pakume neile praegu võimalust viisakalt oma ärimudelit muuta. Nad teeniksid selle tulemusel endiselt, kuid mitte enam absurdselt palju," rõhutab Smits. Paralleeli saab muusika- ja filmitööstuse digitaliseerumisega. Paarikümne aasta pärast võiks olla raske ette kujutada professoreid, kelle kabineti nurgas lasub väikese raamatukogu jagu paberist teadusajakirju.

Uue reaalsusega on vaja kohaneda ka Eestil. "Teisipäevane avaldus näitas, et oleme paljudest Euroopa riikidest maas ja meil on vaja kujundada selles osas teadlaste ja teadusasutustega läbirääkides oma seisukoht," nendib Koppel. Viimastel aastatel on ilmunud kaks avatud teadusele keskenduvat uuringut, mis on uurinud vastavalt selle õiguslikke ja majanduslikke mõjusid.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: