"Usun, et see on kirjutatud õilsate kavatsustega. Visioonidokumendina oleks see vägagi tervitatav. Praegusel kujul pole aga teadlaskonda otsustusprotsessi juurde piisavalt kaasatud. Paljud kirjale allkirja andnud teadlastest ei teadnud varem, millega üldse tegu on," selgitas avaliku kirja kirjutamist koordineerinud Lynn Kamerlin, Uppsala Ülikooli strukturaalbioloogiaprofessor ERR Novaatorile antud intervjuus.

Septembri alguses esitletud kava ehk plaan S-i eesmärk on vähendada teadustööde avaldamise ja nende lugemisega seotud kulusid. Praegu peab enam kui kolmandikus maailma teadusajakirjades ilmuvate tööde lugemise eest maksma. Veel pooled pakuvad võimalust tagada kõigile vaba ligipääs mõned nädalad või kuud pärast uurimuse avaldamist. See avab kirjastustele võimaluse küsida tasu nii teadlastelt kui ka lugejatelt.

Väljapakutud lahendusena tohiks avaldada riigiraha kasutavad teadlased oma töid vaid neis ajakirjades, mis teevad oma tulemused kättesaadavaks kõigile ja kohe. See piiraks vähemalt esialgu koalitsiooniga ühinenud riikides tegutsevate teadlaste koostöövõimalusi seda mitte teinud riikides töötavate kolleegidega. "Probleemi ei teki, kui koalitsiooniga liitub suurema osa maailma teadustöödest avaldavatest riikidest. Kirjastajatel ei jää surve mõjul midagi muud üle, kui muuta oma avaldamismudelit," selgitas Euroopa Komisjoni avatud teaduse saadiku Robert-Jan Smits.

Novembri keskpaigaks oli liitunud ühisrindega 13 suurt teadusraha jagavat organisatsiooni ning teiste seas ka kaks suurimat meditsiiniuuringuteks raha jagavat organisatsiooni – Wellcome Trust ning Melinda Gatesi Fond. Kokku panustavad need teadus- ja arendustegevusse igal aastal peaaegu kümme miljardit eurot. Koalitsiooni algse 11 liikme rahastuse toel valmivad teadustööd moodustavad kõigist maailmas ilmuvatest töödest ligikaudu 3,3 protsenti.

Kui rahakott just puuga kaelas pole...
Kamerlin hoiatas, et kava annab ebaproportsionaalselt suure eelise avaldamismudelitele, kus peavad kandma kulud teadlased. "Avaldamistasud on viimaste aastatega oluliselt kasvanud. Keemikuna maksab heal tasemel ajakirjas artikli ilmutamine mõni tuhat eurot. Mõned ei pea paljuks 5000 euro küsimist. Veel viie aasta eest oleks olnud see mõeldamatu. Kui praegu on õiglane hind ka 5000 eurot, siis kas mõne aasta pärast on see 8000 või 10 000?" küsis Kamerlin retooriliselt.

Professor lisas, et eeskätt mõjutab see just napima teadusrahastusega riike ja soovitas mõelda näiteks Eestile. Kui produktiivsematel töörühmadel ilmub aastas 20–30 uurimust, tähendaks see neile aastas umbes 50 000 euro suurust väljaminekut. "Usun kindlalt, et teadlastel peaks olema võimalus avaldada kvaliteetsetes väljaannetes ka juhul, kui neil paksu rahakotti pole," laiendas Kamerlin.

Smits viitas, et enne plaani juurutamist on kavas välja arvutada mõistlikud avaldamis- ja töökulud. Sellest rohkem ajakirjad küsida ei tohiks. Avaldamiskulud kataksid ülikoolid või teadustööd rahastavad organisatsioonid. Kamerlini hinnangul pole aga sugugi kindel, et eelarveread suudetakse hoida lahus ja teadlaste reaalrahastus seetõttu ei vähene.

Samuti ei toetata plaanis Kamerlini hinnangul vähemalt otseselt nn teemant-ajakirju. Neid väljaandeid, milles avaldamiseks ei pea maksma mitte midagi. Sarnaselt ei peaks saatma ajakirjadele raha lugejad.

Teemant-ajakirjad on olemuslikult mittetulunduslikud. (Klassikalisele avaldamismudelile toetavate ajakirjade kasumimarginaal küündib seevastu enamasti üle 30 protsendi). Uurimuste retsenseerimine ja ajakirjade toimetamine toimiks vabatahtlikkuse alusel. Samas võiks nende tegevust toetada riiklikud ja heategevuslikud teadusraha jagajad.

"Selles suunas liigub näiteks bioloogide üks tippajakirju eLife. See näitab, et alternatiive jagub," lisas professor. Mudeli laiemalt juurutamiseks näib nappivat aga poliitilist tahet.

Lisaks ei pöörata Kamerlini sõnul plaanis piisavalt tähelepanu nn rohelisele mudelile. Keskkondi nagu ArXiv, BiorXiv ja ChemRxiv, kuhu saavad teadlased oma töid üles laadida, nähakse pelgalt arhiividena. See käib vastu näiteks USA varasemale kogemusele. Sarnaseid võimalusi pakkuvast PubMedist on saanud rahvuslike tervishoiuinstituutide (NIH) rahastatava teadustöö laiema avalikkuseni toomise lahutamatu osa.

Rohkem kui raha
Avalikus kirjas juhitakse lisaks tähelepanu, et teada-tuntud tippajakirjades avaldamise võimaluse võtmine võib mõjuda pärssivalt teadlaste karjäärile. "Teadlased töötavad tavaliselt eesliinil, kuid avaldamisküsimustes klammerduvad nad endiselt traditsioonilise mudeli külge ja sellega koos on ajakirjade mõjufaktor koos teiste mõõdikutega nende kinnisidee," nentis Robert-Jan Smits. Avatud ligipääsuga ajakirjade laiemal levikul võiksid tekkida tema hinnangul teistsugused mõõdikud.

"Isiklikult ei pea ma seda tahku probleemiks. Pälvisin ERC-grandi, olen Wallenbergi akadeemia liige ja noorim täiskohaga professor ühes parimas Euroopa ülikoolis ning ma pole avaldanud mitte kunagi Nature'is, Science'is ega Cell'is. Ent kaheks jagunevas teadusmaailmas võivad olla sellel sellegipoolest ebasoovitavad kõrvalmõjud," märkis Kamerlin.

Isegi kui plaan Euroopas tuule tiibadesse saab, ei liigu Põhja-Ameerika ja Aasia samas suunas. Praegusel kujul peaks aga mitme riigi teadlasi kaasav töörühm lähtuma kava kohaselt plaan S-i toetavate riikide reeglitest. See tekitab ebakindlust doktorantides ja nooremas põlvkonnas.

"Teadusmaailmas on konkurents üleilmne. Kui koostöö tegemine piirab minu partnerite võimalusi avaldada mainekates ajakirjades, hakkavad nad mõtlema, kas olen tõesti ainus inimene maailmas, kellega nad seda teha saavad. Olen kuulnud juba juhtumitest, kus noored valivad plaan S-i mõjul sihtriigiks hoopis USA või Saksamaa," selgitas Kamerlin. Kui teadlased ei saa teha oma tööd temast sõltumatutel põhjusel viisil, nagu nad tahavad, võib pidada seda akadeemilise vabaduse piiramiseks.

Kõik pole veel kivisse raiutud
Biomeditsiini vallas tehtavat teadustööd igal aastal ligi 1,2 miljardi dollariga rahastav Wellcome Trust kavatseb rahastada hübriidajakirjades ilmuvaid teadustöid aastani 2022. Seda aga ainult juhul, kui samadel ajakirjadel on vaba ligipääsu tagamiseks selge plaan. Samuti kavatseb nõuda organisatsioon tulevikus teadustööde avaldamist Creative Commons litsentsiga. See soodustaks tulemuste taaskasutamist.

Sarnaselt 1,3 miljardi dollari suuruse eelarvega Gatesi Fondile kavatseb Wellcome Trust lõpetada aastaks 2020 lõpetada hübriidajakirjades avaldamisega seotud kulude katmise. Sealt edasi peaksid maksma juba grandi saanud teadlased selle eest ise.

Smits märkis, et laiemal avalikkusel ja teadlaskonnal avaneb võimalus plaan S-i aluspõhimõtetesse kujundamisse panustada novembri lõpus algavate avalike konsultatsioonide käigus. Samal ajal plaanib ta populariseerida kava Põhja-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas ja Kanadas.

Kamerlin nentis, et ilmselt mitte keegi ei kahtle teadusmaailma kimbutavate probleemide reaalsuses. Konkurents on tihedam ja juhuse roll suurem kui kunagi varem. "Ent peaksime astuma sammu tagasi ja küsima, kas plaan S on tõesti parim lahendus, kuidas ebavõrdsust vähendada ja kindlustada akadeemilise vabaduse säilimine. Võiksime vaadata Saksamaa ja Šveitsi suunas, kes soodustavad avatud juurdepääsu levikut, kuid hindavad samas ka ülejäänud maastikku," viitas professor.

Eesti vaatenurgast

Eestlastest oli kirjutanud 15. novembri seisuga avalikule kirjale alla neli Tallinna Tehnikaülikooli teadlast. "Kui avaldamiskulud nihkuvad lugejalt avaldajale ning teadustööks ja kemikaalide ostmiseks kuluvat raha tuleb hakata maksma ajakirjas avaldamise eest, siis pole see minu seisukohast mõistlik," põhjendas avaliku kirja toetamist Riina Aav, orgaanilise keemia dotsent. Seda eriti juhul, kui tõestatult toimivat alternatiivi kõrvale pakkuda pole.

Aav märkis, et heal tasemel teadusajakirjad ei teki üleöö. Uued ajakirjad ei tekita kunagi sedavõrd suurt usaldusväärsust kui Ameerika Keemia Seltsi ajakirjad või Angewandte Chemie Euroopas. "Heade ja ainult avatud juurdepääsuga ajakirjade teke võtab aega ja praegu neid vähemalt keemiavaldkonnas lihtsalt ei ole," viitas dotsent.

Tallinna Tehnikaülikooli geenitehnoloogia professor Erkki Truve lisas, et tugevad keemiaajakirjad on olnud traditsiooniliselt seotud keemiaseltsidega. Teadustööde avaldamisega saadava teenistusega hoitakse toetatakse ka ühinguid. "Need on oma valdkonna arengu ja koostöö koordineerimise jms seisukohalt enda olulisust juba viimase paarisaja aastaga tõestanud," viitas professor. Nii tuleks leida paralleelselt võimalus nende rahastamiseks.

Seejuures lootis ta aga, et praeguses teaduskirjastamise süsteemis olulisi muutusi ei tule. "Kui open access-süsteem ja tellimuspõhine süsteem teineteise kõrval eksisteerivad, siis on see enam-vähem optimaalne. Ühe kadumisel tekib teoreetiliselt oht, et tasakaal kaob. Avatud juurdepääsuga ajakirjades hakatakse vastu võtma ka mitte nii hea kvaliteediga artikleid," ennustas Truve. Kuidagi peavad ka need kasumit teenima või vältima vähemalt pankrotti minemist.

Professor tõdes, et kolmanda maailma riikide seisukohalt oleks vabalt kättesaadavate teadustööde arvu suurenemine tervitatav. "Kui oleksite minult 20 aastat tagasi küsinud, oleks ma öelnud, et see on unistuste maailm, kus kõik teadustööd on kõigile kättesaadavad," laiendas Truve.