Teadusvabaduse piiramise vastu luuakse ebamugavate teemade teadusajakiri ({{commentsTotal}})

Ajakirja nimi „Journal of Controversial Ideas” on eksitav ja tagantjärgi oleks olnud targem nimetada ebamugavate teemadele pühendatud ajakirjaks.
Ajakirja nimi „Journal of Controversial Ideas” on eksitav ja tagantjärgi oleks olnud targem nimetada ebamugavate teemadele pühendatud ajakirjaks. Autor/allikas: Rendiansyah Nugroho/Unsplash/Creative Commons

Tuleval aastal võib teadusmaailm saada täiendust uue ajakirjaga, milles avaldamiseks piisab uurimusele vaid enda pseudonüümi lisamisest. ERR Novaator uuris ajakirja asutajalt filosoofilt Jeff McMahanilt algatuse kohta lähemalt.

Projekti eest vedav Oxfordi moraalifilosoof Jeff McMahan nentis ERR Novaatorile, et ajakirja nimi "Journal of Controversial Ideas" on eksitav ja tagantjärgi oleks olnud targem nimetada see ebamugavatele teemadele pühendatud ajakirjaks.

Miks on teadusmaailmal sellist ajakirja üleüldse vaja ja kuidas see mõte tekkis? Eelneva kogemuse põhjal ilmub sellise nimega ajakirjades pigem fantaasiavaldkonda kuuluv kirjandus ja näiteks füüsikas ei tule keegi sulle kallale, ükskõik mida sa avaldad, kui jätta muidugi kõrvale termodünaamika II seadust rikuvad tööd.

Projektile aluse pannud Francesca Minerva avaldas 2012. aasta paiku ühes teiste teadlasega meditsiinieetika ajakirjas töö, milles käsitles noorte imikute tapmise lubatavust. Ilmumise järel märkasid seda USA-s paremäärmuslikud blogijad. Francesca ja tema kaasautor said seepeale terve hulga tapmisähvardusi. Nad palusid politseilt kaitset ja abi. See kahjustas ka Francesca karjääri.

Vahejuhtum pani ta mõtlema, et eriti noortel teadlastel peaks olema võimalus avaldada, ilma et peaksid midagi sarnast läbi tegema. Mõne aasta eest võttis ta ühendust Austraalia filosoofi Peter Singeri ja minuga ning küsis meilt abi ajakirja loomisega. Selleks kõigeks kulus muidugi aega.

Viimased 8–10 kuud oleme tegutsenud toimetuskolleegiumi kokkupanemisega. Selle liikmed peavad olema oma valdkonnas väljapaistvad teadlased, kuid esindama samas ka erinevaid ideoloogilisi vaatenurki. Meil on äärmuslikke konservatiive, vasakpoolseid, erinevate religioonide esindajaid jne.

Me Peteriga vaid aitame, kuid oleme taolise ajakirja vajalikkuses kindlamad kui kunagi varem. Seda on näidanud viimane nädal.

Pärast ajakirja asutamise teatavaks tulekut saime hulga hukkamõistvaid kirju. Neist enamik põhineb väärinfol või ideedel, mille mõtlesid välja meid rünnanud isikud. Nad tegid seda ilma igasuguse taustateadmiseta.

Eeldan, et filosoofidel võtab ajakirja nimes "Vastuoluliste ideede" täpse definitsiooni selgeks vaidlemine tunde, aga mida see teie jaoks tähendab?

See tähistab ideid, mille osas on eri inimestel väga tugevad eriarvamused. Vastuolulisi ideid sisaldavas ajakirjas võiksid avaldada teadlased seda, mida peaksid teised mitte lihtsalt vigaseks, vaid ohtlikuks, väljakutsuvaks ja ebamoraalseks. Kui inimesed usuvad, et teiste ideed on just sellised, tahavad nad neid tavaliselt alla suruda. Ajakirja on vaja, et säilitada akadeemiline vabadus.

Selles mõttes on ajakirja nimi eksitav. Vastuoluline võiks tähendada siinkohal pigem ideed, millel on potentsiaali tekitada ühiskonnas ebamugavust ja tugevaid emotsioone.

Muidugi on vastuolulisi ideid ka matemaatikas ja mujal, kuid nende üle arutamisel kasutatakse nendele erialadele omaseid teaduslikke meetodeid.

Sotsiaal- ja humanitaarteaduste vallas seda mõnikord ei näe. Eriti juhul, kui ideed puudutavad moraali, eetikat, religiooni ja ideoloogiaid laiemalt. Millegi tõestamise standardid on palju ebakindlamad.

Lugude loetavusest paistab, et inimestele läheb teadus korda. Sellegipoolest on raske näha, et näiteks Higgsi bosoni sarnased avastused rahulolematud rahvamassid tänavatele tooks. Milliste teadusharude teadlased võiksid uuest ajakirjast pelgupaika otsida?

Me pole kutsunud veel inimesi oma töid meile saatma, kuid ootame, et vaid suhteliselt väike osa uurimustest tuleb teadlastelt. Võib arvata, et neist omakorda moodustavad suurema osa bioteaduste vallas tegutsevad inimesed. Nende ideid seatakse teaduse ökosüsteemis kõige sagedamini kahtluse alla ja mõni neist ei meeldi ka laiemale avalikkusele.

Kui aga keemiat või füüsikat puudutavaid töid tõesti laekub, kinnitan ma, et need läbivad täpselt sama range retsenseerimisprotsessi kui füüsika tippajakirjades. Meie ülesanne on leida üles need füüsikud, kes on eksperdid ka kitsamas valdkonnas.

Suurem osa teadlastest, kes on saanud tapmisähvardusi, pidanud kartma oma pereliikmete pärast, kogukonnast välja heidetud või kelle karjäärile on kaikaid kodaratesse loobitud, tegutsevad aga eeskätt humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas.

Minu pilt Suurbritanniast on kahtlemata kallutatud, sest loen liiga palju The Guardiani artikleid, kuid kas akadeemilise vabadusega on tõesti Suurbritannias probleeme? Olen kuulnud näiteks juhtumitest, kus üliõpilasi hoiatatakse filosoofia suurkujude tööde lugemise eest, kuna nende sisu õhutab väidetavalt inimesi terrorile.

See, mis on USA-s juba mõnda aega toimunud, on jõudnud lõpuks ka siia. Ainuüksi viimastel nädalatel tühistati või takistati Oxfordis esineda kolmel teadlasel. Mu Oxfordi kolleegil Nigel Biggaril on suurt grant kolonialismi tagajärgede uurimiseks. Ta väitis, et Briti kolonialism polnud täielikult halb, hävitav ja vale ning sel oli ka häid külgi. Teadlased siin ja mujal kirjutasid kirja, mis teda hukka mõistab. Üliõpilased pole seetõttu kuigi varmad temaga koostööd tegema, sest ta rikkus tabu.

Seega näen ma siin Oxfordis juhtumeid, kus kutsutud esinejad ei saa rääkida ja ka teadlasi kiusatakse taga oma uurimisküsimuste pärast. See mõjutab eriti noorte teadlaste tööd.

Nad pelgavad, et millegi piiripealsega tegeledes riskivad nad oma maine kahjustamise ja tagakiusamisega.

Ma lugesin The Guardianist ka ühe kolumnisti arvamust, kes süüdistas teid muu hulgas vihakõne ja ühiskonnas rahulolematuse teket soodustava platvormi loomises. Teisalt on jäänud mulje, et läänemaailmas, Eestis küll vähem, peetakse ülikoole pigem vasakpoolsete ja liberaalide kantsiks. Näib, et teadust pekstakse vajadusel ideoloogiliselt mõlemalt poolt.

Mulle tundub, et nii teadlasi kui ka humanitaarteadlasi rünnatakse paremalt ja vasakult. Mõnel juhul on teadlastel isegi tõsisemad probleemid kliimateadusest kirjutades.

Ehe näide sellest on see, mis toimub Michael Manniga USAs. Teda ründavad pidevalt konservatiivid. Kujutan ette, et sarnase rünnaku saavad bioloogid, seekord pigem sügava religioosse taustaga inimeste tõttu.

Teisalt, kui teadlane töötab näiteks rasside või sooga seotud teemadega, seavad neile piiranguid pigem ülikoolid.

Seega ohustavad akadeemilist ja sõnavabadust nii ülikooli sisesed kui ka välised ohud. Tasakaalustatud ja akadeemilise debati huvides on aga oluline, et vaatenurki saab esitada vabalt ja hirmuta.

Ja lõpuks, kui ühel päeval peaks ajakiri lõpuks ilmuma, kas ajakirjanikud peaksid selles ilmuvaid uurimusi ja töid kajastama, et need jõuaks ka laiema avalikkuse ette? Näiteks toitumisteaduses on juba praegu raske eristada tõde mittetõest. Ma ei taha lihtsalt infomüra tekitada.

Mul oleks hea meel, kui ajakirjandus neid töid kajastaks. Seda aga juhul, kui seda tehakse õigesti. Näiteks on mul Ameerikas parempoolse ilmavaatega sõbrad, kellele meeldib mulle ikka ja jälle saata linke ajaveebidele, kus käsitletakse moraaliküsimuste  uurimusi padukonservatiivses võtmes. Selliste inimeste eesmärk on tekitada tugevaid tundeid, viha ja vastaseid vihale ajada.

Näen, kuidas need artiklid näiteks Donald Trumpi toetajate seas levivad. Ma ei tea, et midagi sellist toimuks vasakpoolsete hulgas.

Nad saadavad mulle neid artikleid, et üritada mind närvi ajada. Nad tahavad sellega vihjata, et oled paras loll. Vaata, akadeemikud tegelevad "selliste" asjadega! See pole üldse hea.

Ma loodan, et kui ajakirjanikud meie ajakirjas ilmuvat kajastavad, võtavad nad selle tõsiselt ette ja anna seda lihtsalt lugejatele, et neid pöördesse ajada.

Me ei kavatse hakata avaldama artikleid, mille eesmärk on meelega inimesi provotseerida, neid halvustada või mis ründavad konkreetseid persoone. Inimesed saavad esitleda selles põhjusi, tõendeid ja arutluskäike, mis toetavad nende arvates tõest maailmapilti.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: