Akadeemilise vabaduse hetkeseisu üle arutati Arvamusfestivali arutelul "Akadeemiline vabadus ehk mida õpetavad meile Rail Baltica ja tselluloositehase juhtumid".

Viimase aasta jooksul on olnud õige mitu juhtumit, kus on küsitud, kas teadlaste akadeemilist vabadust on piiratud. Näiteks:

• Arutelud puidurafineerimise tehase ümber
• Rail Baltica teostatavus ja sobivus
• Renata Sõukandi lahkumine Kirjandusmuuseumist

Mille poolest erineb akadeemiline vabadus sõnavabadusest?

Näide: teadlane ütleb, et tema teaduskatsed näitavad, et eksisteerib evolutsiooniteooria. Tema ülemus aga leiab, et teadlane tuleks selle väite eest vallandada. See on koht, kus akadeemiline vabadus kaitseb teadlast.

See ei kaitse teadlast, kui too avaldab isiklikku arvamust ehk kui ta otsustab näiteks halvustada oma ülemust, ehkki hea teadustava järgi ei ole sobiv kedagi ebaviisakat või vääritult solvata. 

Akadeemiline vabadus kaitseb seega teadlast ka siis, kui akadeemiline teadmine võib kedagi solvata, kuid teadlasel on sellegi poolest õigus seda teadmist levitada.

Põhiseaduse paragrahv 38 on ainus seadusepügal, mis akadeemilist vabadust kaitseb. "Kuigi on olnud vastuolulisi juhtumeid, on meil akadeemilise vabadusega Eestis siiski väga hästi, sest meil on üsna autonoomsed ülikoolid ja teadusasutused," Martin Eessalu, haridus- ja teadusministeeriumi teadusosakonna peaekspert.

Akadeemilist vabadust võib muidugi piirata ka rahastuse kaudu, kuid Eestis on siiski üsna hästi võimalik teha ka nn alt üles teadust ehk valida oma teadusteemasid ning saada võimalused nende uuringute tegemiseks. Selle vastandiks võiks olla näiteks riiklikult ehk n-ö ülalt alla suunatud teadusteemade ette kirjutamine.

Poliitika ja raha mõjutamas teadust

Akadeemiline vabadus on oluline, kuna vaba tegevusruum on see, mis võimaldab uurida teadlastel seda, mida soovivad, sest just nii sünnivad täiesti uued avastused ja uuenduslikkus.

Akadeemiline vabadus tähendab ka seda, et teadustegevus, sh metoodika peab olema sõltumatu välisest survest, näiteks majanduslikest või poliitilistest huvidest. Teisisõnu, väljast poolt mõjutamine ei tohi moonutada teadusliku uuringu tulemusi.

"Esimest korda näeme olukorda, kus ühiskondlikult pannakse teadlastele ootusi ja justkui eeldatakse teadlaselt seisukohtade võtmist. See on asi, mille suhtes tuleb tähelepanelik olla, sest mida jõukamaks läheb majandus ja ettevõtlus, seda rohkem hakkab tekkima ka n-ö korporatiivset tellimust teadlasele. See on libe tee ja peame seda teadlastena tähele panema," rääkis Tartu Ülikooli ökoloog Aveliina Helm.

Teadustöö tulemustest hirmuta rääkimine

Viimane kord, kus teadlased ühiskondlikus debatis üritasid sõna võtta oli 1980ndate fosforiidisõja ajal, tuletas meelde füüsik Andi Hektor.

Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser ütles, et akadeemiline vabadus ja asutuse autonoomia on omavahel väga tihedalt seotud. Akadeemilise vabaduse seisukohalt on oluline tuua välja selle kahetine tähendus:

1. teadlaste vabadus määrata oma teema ja otsida tõde oma meetodiga;
2. mis saab selle uuringu tulemustest – peab olema vabadus sellest rääkida ja seda avaldada. Selle juures ei tohiks teadlasel olla hirmu, et teda selle eest karistatakse isegi siis, kui ta läheb oma uuringu tulemustega vastuollu sotsiaalsete tõekspidamiste või poliitiliste huvidega, kirjeldas Toomas Asser.

Vaba liikuma vabamasse ülikooli

Andi Hektor tuletas meelde, et akadeemilist vabadust on aegade jooksul garanteerinud vaba liikumise õigus ehk õigus minna teise ülikooli, kui teadlase akadeemilist vabadust piiratakse. Vaba liikumine tähendab, et teadlasel on õigus võtta kaasa nii oma uurimisteema kui palgaraha ja minna sinna, kus ta saab oma tööd vabalt teha.

Just seda võimalust kasutas mullu Renata Sõukand, kes sai maineka Euroopa Teadusnõukogu ehk ERC grandi, kuid otsustas pärast konflikti Kirjandusmuuseumis viia oma grandi hoopis Veneetsiasse Università Ca'​ Foscari Ülikooli.

"Mina tol hetkel ei tajunud, et see on akadeemilise vabaduse piiramine, vaid et see on ebaõiglus, sest sel teemal ei olnud varem olnud ühiskonnas debatti," märkis Sõukand.

Tollele juhtumile reageeris haridus- ja teadusministeerium ja tegi Kirjandusmuuseumi direktorile Urmas Sutropile ametliku hoiatuse.

Puidurafineerimise tehase debati juures määras suurus

Kuidas toimis akadeemiline vabadus puidurafineerimise tehase arutelu puhul, küsiti arutelul.

Aveliina Helm leiab, et kogu tehase ümber toimunu oli üks esimesi vaba Eesti suuri avalikke debatte, milles teadlased osalesid. Selles oli palju erinevaid argumente ning see võimaldas kuulajatel oma nägemuse kujundada, leidis Helm.

Ta arutles, et mõnevõrra ootamatu oli selle debati juures teadlastele tõdemus, et nende arvamust oli vaja, sest küllalt sageli pole nende eksperditeadmine olnud piisavalt uudisväärtuslik, et pääseda näiteks ajakirjandusse.

"Teadlastel ei ole nii lihtne olla oma arvamustega nähtaval, kuid kuna see debatt oli nii suur, siis need, kel oli soov ja kel olid argumendid, said need välja öelda. Muidugi said ka need, kel neid argumente ei olnud."

Milleni siis jõuti? "Jõuti välja selleni, et otsustati mitte uurida," tõstis esile majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna juhataja Kaupo Reede. Varjamata, et räägib ettevõtjate huvide eest, rõhutas Reede, et sel otsusel on ka makromajanduslik mõju: jätkub väärindamata puidu väljavedamine. 

"Diskussiooni tulemus oli see, et otsustati mitte uurida eriplaneerigu käigus. Keegi ei keela uurida väljaspool seda," täpsustas Aveliina Helm, kes tõi selle teema juures välja hoopis teise akadeemilise vabaduse õppetunni: kolme ülikooli kokkuleppe.

"See oli üsna suur šokk minu lähikolleegidele, kuidas see üldse võimalik on?!" hüüatas Helm.

Kaks ülikooli on endiselt selle kokkuleppe osalised. "Kuidas on võimalik ühendada akadeemiline vabadus, teadlase väljendusvabadus ja siis institutsionaalne kokkulepe kõrgel tasemel?" küsis Helm.

Kas mõnes Suurbritannia ülikoolis oleks võimalik, et ülikoolil on mingis küsimuses arvamus? Vastus on ei, tõi Andi Hektor välja, sest see piiraks akadeemilist vabadust.

Seetõttu ei võta Ühendkuningriigi ülikoolid mitte kunagi sügavates teaduslikes küsimustes seisukohavõtte või arvamusi. See siiski ei välista eksperdikomisjoni loomist, kel on õigus võtta seisukohti ja anda soovitusi.

Mis kaitseb akadeemilist vabadust?

• "Liigirikkus" ehk teadusasutuste ja ülikoolide mitmekesisus, mis kohati võib tähendada sama valdkonna olemasolu mitmes ülikoolis, ehkki viimast võidakse käsitleda ka dubleerimisena.
• Mõistagi rahastajate seisukohalt oleks mõistlik dubleerimist vähendada ning luua mitmekesisust mitte Eesti sees, vaid välismaaga.
• Kindlasti piiravad akadeemilist vabadust kõiksugused institutsionaalsed seisukohavõtud ehk ülikoolid ja teadusasutused peaksid hoiduma organisatsiooni tasandil arvamuse väljendamist. See ei välista siiski teadusuuringute ja eksperdikogude hinnangute tegemist.
• Majanduslike ja poliitiliste huvide mõju teadvustamise ning nende selge lahutamine teaduslikest uuringutest.

Arutelu modereris Andi Hektor (Eesti Teadusajakirjanike Selts) Osalesid: Kaupo Reede, (Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna juhataja), Aveliina Helm (Tartu Ülikooli bioloog), Toomas Asser (Tartu Ülikooli rektor), Renata Sõukand (Università Ca'​ Foscari Venezia etnobotaanik), Martin Eessalu (Haridus- ja teadusministeeriumi teadusosakonna peaekspert).