"Missiooni ettevalmistamiseks kulunud kolme aasta järel oli õige sõna ilmselt ootusärevus, seejärel pingelangus ja lõpuks elevustunne," iseloomustas New Horizoni missiooni juht Alan Stern ERR Novaatorile antud intervjuus 1. jaanuaril NASA juhtimiskeskuses valitsenud õhkkonda.

Kui vaid mõned päevad varem polnud Ultima Thule teadlaste jaoks midagi rohkemat kui paari piksli suurune hallikas laik, siis juba esimene möödalennul tehtud foto näitas, et tegu on teadatuntud Päikesesüsteemis ainulaadse taevakehaga.

Maad ja sondi lahutava vahemaa tõttu on jõudnud astronoomide kätte praeguseks umbes kümnendik kõigist toona kogutud andmetest. Sellest piisab Sterni sõnul, et hakata tegema 2014 MU69 tekkeloo ja olemuse kohta kaugeleulatuvamaid järeldusi. "Tõenäoliselt ei liikunud Ultima ja Thule omavahel ühinedes kiiremini, kui põkkuvad kosmoselaevad. Samal ajal erineb see oma lapikuse poolest radikaalselt kõigist teistest kosmoseobjektidest, mida praeguseks uuritud," laiendas astronoom.

Keha pikkus ja laius on vastavalt 35 ja 20 kilomeetrit, ristisuunas on selle läbimõõt kõige rohkem kümme kilomeetrit. "Meil on vaja uuesti läbi mõelda, kuidas taolised objektid Päikesesüsteemi varases noorus suuremaks kasvasid. Populaarse idee kohaselt põrkusid omavahel üha suuremad ja suuremad kehad. Ultima ja Thule on paistnud tekkivat aga üksteise lähistel asuvate osakeste ühte kämpu koondumisel," sõnas Stern.

Töörühm järeldas, et ka mitmete teiste Neptuuni-taguste kehade olemuse paremaks mõistmiseks on kasulik kasutada just seda mudelit.

Ebaharilikult väikese läbimõõdu selgitamisega jäävad teadlased hätta. Stern kahtlustas, et oma roll võis olla suurel pöörlemiskiirusel. Samas võis leiduda Päikesesüsteemi tekkimise järel ümbritseva keskkonnas rohkem gaasi ja tolmu, mis lihvis kehade küljest maha lahtisema materjali.

Samuti on praeguseks analüüsitud andmete põhjal selge, et erinevalt näiteks Pluutost ei tiirle Ultima Thule lähistel väiksemaid kuid ning sel puuduvad ka rõngad ja atmosfäär. Teistest Päikesesüsteemi kehadest punasema pinnaga on vaid Marss. Uurimuse ilmumise ajaks polnud veel kindel, mis andis kehale selle praeguse värvi.

"Igal juhul saame praeguseks öelda, et Ultima Thule on jäänud Päikeseüsteemi algusaegadest saadik 4,5 miljardi aasta eest enam-vähem samasuguseks, nagu oli see selle tekkides. Omal kombel võimaldab see meil ajas tagasi rännata," viitas Stern.

Nüüd ajakirjas Science ilmunud töö põhineb veebruari teise nädalaks teadlasteni jõudnud andmetel. Sellest ajast saadik on laekunud veel kõrgema lahutusvõimega fotosid ja ka uut infot selle koostise kohta. Kogu möödalennu käigus kogutud andmestik jõuab plaani kohaselt Maale 2020. aastal.

Tuumakütust jätkub New Horizonil teiste Kuiperi vöö objektide uurimiseks veel ligikaudu 15 aastaks. "Tahame pärast nii kaugele jõudmist sellest tõesti viimast võtta," lisas Stern.