New Horizons möödus kehast 3500 kilomeetri kauguselt juba 1. jaanuaril. Maad ja sondi lahutava vahemaa ja raadioantenni võimsuse tõttu võttis aga kõrgema lahutusvõimega fotode Maale saatmine aega. Lõpuks said astronoomid aimu ka nüüd sellest, kuidas näeb keha välja külgvaates. Kui Ultima Thule esikülge valgustas Päike, siis selle külgede kuju määramisel lähtusid teadlased sellest, kuidas varjutas keha selle taustal paistvaid tähti.

Fotodest kokku pandud lühifilm Autor: NASA/Johns Hopkins Applied Physics Laboratory/Southwest Research Institute/National Optical Astronomy Observatory

Kokku 14 tehtud pildi põhjal moodustab 2014 MU69 kaks lapikut omavahel ühinenud keha. Neist suurem, Ultima sarnaneb pannkoogile, väiksem Thule meenutab kergelt kannatada saanud Kreeka pähklit. Pikisuunas on keha läbimõõt ligikaudu 32 kilomeetrit.

Varasemate vaatluste põhjal koosneb punakas keha jääst ja kivisest materjalist. Osised tekkisid miljardeid aastaid tagasi väikeste jäiste kamakate ühinemisel, mis hakkasid ajapikku teineteise ümber tiirlema ja lähenema lähenenud, kuni lõpuks liitusid.

Kogu möödalennu käigus kogutud andmestiku Maale saatmiseks kulub sondi kauguse tõttu pea 20 kuud. Maksimaalne andmevahetuskiirus jääb all 1000 bit/s.

Ultima Thule avastati 26. juulil 2014 Hubble'i teleskoobiga. Pikliku keha läbimõõt on paarkümmend kilomeetrit ja sel kulub Päikese ümber tiiru tegemiseks 298 aastat.

New Horizons saadeti esmalt Pluuto suunas teele 2006. aastal. Hinnanguliselt jätkub kosmoseaparaadil kütust veel ühe objekti külastamiseks. Sondi mõõte- ja sideseadmed töötavad plutooniumpatarei toel ennustuste kohaselt aastani 2030.

Ultima Thule mudel. Autor: NASA/Johns Hopkins Applied Physics Laboratory/Southwest Research Institute/National Optical Astronomy Observatory