Kauge keha heidab valgust Päikesesüsteemide tekkimisele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Arrokoth, varasemalt Ultima Thuleks kutsutud Neptuuni-tagune keha.
Arrokoth, varasemalt Ultima Thuleks kutsutud Neptuuni-tagune keha. Autor/allikas: NASA/Johns Hopkinsi Ülikooli rakendusfüüsika laboratoorium/SwRI/Roman Tkachenko

Planeedihakatisteks kasvavad planetesimaalid moodustusid rahulikult ja katastroofiliste kokkupõrgeteta, järeldavad Maast enam kui kuue miljardi kilomeetri kaugusel tiirleva objekti Arrokoth uurinud astronoomid.

Pluutot ja Päikesesüsteemi välisosa uurima saadetud sond New Horizons möödus Arrokothist juba 2019. aasta alguses. Projekti juhtinud Alans Stern tõi värskeid analüüsitulemusi tutvustaval pressikonverentsil välja, et erinevalt tavaliselt uuritavatest kehadest on püsinud need alates Päikesesüsteemi algusaegadest enam-vähem samasugusena.

"Arrokoth on esimene täiesti ürgne inimeste uuritud planetesimaal. See lahendab ammuse mõistatuse, kuidas need moodustusid ja milline oli planeetide varajane arengulugu," laiendas planeediteadlane.

Päikesesüsteemi varajase arengu kirjeldamise juures on teadlaste seas praegu popid kaks teooriat. Neist esimene, hierarhiline akretsioon hõlmab üha suuremate ja suuremate tolmuosakeste kokkupõrget. Kehade kasvades muutub gravitatsioon üha olulisemaks. Sellega käsikäes kasvab ka kiirus, millel kokkupõrked toimuvad. Väikeste planeedihakatiste puhul võib ulatuda see lõpuks sadade meetriteni sekundis.

Teoorial on olnud omad puudused. Nende lahendamiseks lihviti viimase 10–20 aasta jooksul täiuseni teist ideed, mille keskmes on gaasipilvede aerodünaamilised ebastabiilsused. Kui gaasikettas satub üksteise lähistele piisavalt palju osakesi, hakkavad moodustama neist köielaadsed moodustised. Kriitilise piiri ületamisel killustuvad need väikesteks pilvedeks ja osakesed koonduma moodustuva pilve keskme suunas.

"Astronoomiliste ajaskaalade mõttes toimub see sisuliselt momentaalselt. Tekkivate planetesimaalide läbimõõt võib ulatuda paarikümnest kilomeetrist saja kilomeetrini. Seejuures pole protsess simulatsioonides peaaegu mitte kunagi sümmeetriline, mistõttu moodustub kaksiksüsteem," selgitas William McKinnon.

Aja möödudes ühinevad need aeglaselt üheks suuremaks kehaks. Washingtoni Ülikooli maa- ja planeediteaduste professor märkis, et lumemeest meenutav Arrokoth võimaldas panna idee viimaks üksikasjalikult proovile. Vahepeal Maale läkitatud andmed kinnitasid astronoomide ja planeediteadlaste esialgseid oletusi.

"Me ei leidnud mingeid tõendeid, et kahe kera ühinemine oli mingilgi määral vägivaldne või katastroofiline. Arrokothi suuruse ja teiste omaduste põhjal ei tohtinud olla nende kiirus kokkupõrkel suurem kui vaid paar sekundit. Vale kiiruse juures oleks teinud need üksteist pulbriks," laiendas McKinnon. Suhteliselt rahulikule tekkemehhanismile viitab ka kehade ühetaoline koostis.

Kui sarnasele järeldusele jõutakse teiste Kuiperi vöö kaugemate objektide uurimisel, võimaldaks see teised planeetide tekkimist kirjeldavad teooriad kõrvale heita. "Pistsime praegu käe rohelisi marmorkuule sisaldavasse kotti. Suur küsimus on nüüd, kas meile jäi tõesti pihku roheline marmorkuul või mingi veider alternatiiv, mida me selleks peame," nentis Stern.

Uurimused ilmusid ajakirjas Science [1, 2, 3]

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: