Austraalia astronoomid eesotsas Jeremy Baileyga Uus-Lõuna-Walesi Ülikoolist igal juhul on sellele mõelnud. Ja mitte ainult mõelnud, vaid nad on tähtedelt peegeldunud valgust ka mõõtnud.

Tähed on väga eredad taevakehad, mistõttu on tähelt peegeldunud valgust tähe enda valgusest väga raske eristada. Kuid kui teine täht, mille valgust täht peegeldab, on tähele väga lähedal, siis tuleb teise tähe valgust tähele rohkesti ja ka peegeldub suuremal hulgal.

Nii uurisidki Bailey ja ta kolleegid valguse peegeldumist kaksiktähe süsteemis. Kaksiktäht nimega Spiika, mis asub meist 260 valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkujus, koosneb kahest eredast tähest. Need on teineteisele nii lähedal, et ei ole enam ümmargused, vaid on munajaks välja veninud.

Bailey ja ta kaaslased tegid kindlaks, et väike osa Spiikalt tulevast valgusest on algselt pärit ühelt tähelt, kuid meile jõudnud peegeldusena teiselt tähelt. Sellest andis märku valguse polariseeritus.

Tavaline tähevalgus on polariseerimata, see tähendab, valguslained võnguvad kõikvõimalikes tasapindades, kuid peegeldunud valgus on polariseerunud ja selle lained võnguvad omavahel paralleelsetes tasapindades. Samasugune polariseerumisnähtus ilmneb muide ka valguse peegeldumisel veepinnalt.

Bailey ja kolleegid olid varem valmis ehitanud väga tundlikud polarimeetrid, millega oli hea tähevalgust mõõta.

Nad kirjutavad ajakirjas Nature Astronomy, et peegeldunud valguse abil võiks edaspidi tuvastada niisuguseid kaksiktähesüsteeme, mille kaksiklikkus muul viisil välja ei paistaks.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.