Universum kuhtub aeglaselt, kuid järjekindlalt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Hubble'i poolt pildile püütud kauged galaktikad. Autor/allikas: Hubble/NASA

Kuni viie miljardi valgusaasta kaugusel asuvast 220 000 galaktikast lähtuvat energiahulka mõõtnud teadlased nendivad, et see on langenud viimase kahe miljardi aasta jooksul poole võrra.

Austraalia teadlaste juhitud GAMA töörühm tegi järelduseni jõudmiseks vaatlusi nii paljude maapealsete ja orbiidil tiirlevate teleskoopidega kui võimalik. Kokku vaadeldi galaktikaid 21 erineval lainepikkusel. Nooremad tähed kiirgavad valdavalt ultraviolettkiirgust, vanemad tähed aga nähtavat valgust ja lähiinfrapunakiirgust. Enamik tolmus neelduvast tähevalgusest kiiratakse edasi pikema lainepikkusega infrapunakiirgusena. Nõnda võimaldasid vaatlused hinnata universumi tuhmumiskiirust täpsemini kui kunagi varem.

Astronoomid leidsid seiratud ruumi hiiglaslikeks miljoni valgusaastase servapikkusega kuupideks jagades, et kui keskmiselt poole miljardi aasta vanused kuubid särasid umbes sama eredalt kui 11 miljonit Päikest, siis kaks miljardit aastat vanematest kuubikutest lähtuv valgushulk oli võrreldav 19 miljoni Päikese poolt kiiratavaga.

Universumi kuhtumine on tingitud hetkel peamiselt tähtede tekkimiseks tarvilike vesinikupilvede hulga vähenemisest. Kõige soodsamad tingimused uute tähtede tekkimiseks valitsesid kaheksa miljardi aasta eest. Uute tähtede vähesusest tingitud tuhmumist võimendab tumeenergia, mis ruumi ennast õhupallina paisutab.

Kuigi universumi lõpp on paratamatu, ei söanda töörühma oletada, millal see täpselt juhtub. Teadlased ei mõista selleks kosmoloogilisi protsesse veel piisavalt hästi.

Juhtiva teooria kohaselt võtab universumi jahtumine aega igavesti. Samal ajal liiguvad gravitatsiooniliselt mitteseotud struktuurid üksteisest järjest kaugemale. Triljonite aastate pärast näeksid Linnutee elanikud vaid enda galaktikat. Sadade triljonite aastate pärast ei tekiks enam kusagil uusi tähti.

Viimaks paisatakse enamik galaktika järelejäänud tähtedest süvakosmosesse, teised neelatakse aga selle keskmes asuva musta augu poolt alla. Lõpuks aurustuvad ka viimased. Järelejäänud ruumis tantsisklevad vaid footonid, elektronid ja positronid ning neutriinod. Universumist saab äärmiselt sünge paik. Järgnevate miljardite aastate vältel saavad aga selle elanikud nautida universumi kuldset keskiga.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: