Viimasel poolaastal on ajakirjanduses peetud elavat arutelu kõrghariduse rahvusvahelistumise ja eesti keele hoidmise üle. Liiga sageli on seejuures kõlanud, nagu tuleks kõrghariduses valida kas eesti või inglise keele vahel. Kindlasti ei pea kaht õppekeelt ning ühe või teise keele oskust vastandama, kirjutavad Tartu ülikooli õppeprorektor Aune Valk ja matemaatilise statistika üliõpilane Liis Simmul ajalehes Sirp.

Küsimus on pigem selles, kui paljusid keeli peale emakeele peab väikeriigi kõrgharitud (ja mitte ainult kõrgharitud) inimene oskama. Milliste võõrkeelte oskamise eest ja kellele on tööandjad valmis maksma kõrgemat palka?

Pole kahtlust, et oskused maksavad, aga vaid need oskused, mida on vaja ja mida kasutatakse. Kõrgemat palka makstakse näiteks paremate infotöötlusoskuste (funktsionaalse lugemise oskuse, matemaatilise kirjaoskuse ja probleemilahendusoskuse) eest, kuid peamiselt kõrgharidust nõudvatel töökohtadel. Seda näitas Eesti rakendusuuringute keskuse Centar tehtud analüüs, mille aluseks olid rahvusvahelise täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC andmed.

Eestis ongi üldise edukuse tagamisel põhiküsimus see, kuidas rakendada meie inimeste suhteliselt häid oskusi nii, et need oleksid ka majanduslikult kasulikud. Keelteoskus on siin kindlasti teenäitaja, see on Eestis suhteliselt hea ja sellest on kasu.

PIAACi uuringu andmeid kasutades uurisime 2017. aasta sügisel haridus- ja teadusministeeriumis (HTM) võõrkeeleoskuse kasulikkust Eesti inimestele. Milliseid keeli ja millisel tasemel on mõtet osata? Kellele ja millistel töökohtadel makstakse keelteoskuse eest kõrgemat töötasu?

Eestis koguti PIAACi andmed 2011.–2012. aastal 7632 inimeselt vanuses 16–65 aastat. Nende andmete alusel on tehtud palju põnevaid analüüse. Muu hulgas näitas HTMi analüütik Vivika Halapuu, et kui keeleoskust arvestamata saavad Eestis elavad venelased eestlastest 13–20 protsenti madalamat palka, siis eesti keele oskuse erinevus seletab ära näiliselt etnilise palgalõhe.

Eestlastega võrdset palka saavad need muu kodukeelega inimesed, kelle eesti keele oskus on väga hea, kuid neid on venekeelsete hulgas vaid veidi üle 10 protsendi. Heast või keskmisest eesti keele oskusest ei piisa Eesti tööturul eestlastega võrdse palga saamiseks. Eesti keele oskusest on rohkem kasu kõrgema palga saajate hulgas.

Peale PIAACi andmete, mis kajastavad muu hulgas inimeste endi poolt oma sissetuleku kohta antud infot, vaatasime, kas ilmneb vahe, kui kasutame sissetuleku mõõtmiseks maksuameti andmeid. Maksuameti andmetest näeb siinsel tööturul saadud ametlikku sissetulekut, inimestelt endilt kogutud info näitab aga nii Eesti kui ka välistööturul, peamiselt Soomes, saadud teenistust.
Euroopas väärtustatakse keelteoskust, peamiselt siiski inglise keele oskust.

Teiste riikide uuringud osutavad, et võõrkeeleoskus on Euroopas oluline ja muutub üha olulisemaks. Kui kogu Euroopas kasutab tööl üht või mitut võõrkeelt keskmiselt 20 protsenti töötajatest, siis väikeriikides, näiteks Hollandis ja Taanis, on see osakaal umbes 45 protsenti, Luksemburgis koguni 90 protsenti. Tööl teist keelt vajavatest inimestest kasutab 76 protsenti inglise, 10 protsenti prantsuse ja seitse protsenti saksa keelt.

On selge, et kasvanud on just inglise keele tähtsus. Neljas Visegrádi riigis (Poolas, Tšehhis, Slovakkias ja Ungaris) tehtud uuring4 näitas, et kui inglise keele oskust nõutakse laialdaselt (pooles töökuulutustest), siis saksa keelt on vaja vaid üksikutes valdkondades, peamiselt sinikraede hulgas. Inglise keele oskus annab ka palgalisa, saksa keele oskus mitte. Slovakkias tehtud uuringust selgus, et võõrkeeleoskus on ka väikese ja keskmise oskuste mahukusega töökohtadel väga hinnatud – nõutud oskuste hulgas tähtsuselt teisel kohal.

Mitmest uuringust on ilmnenud, et võõrkeeleoskus on eriti kasulik sisserändajatele, kes ei suuda mitmes muus aspektis kohalikega konkureerida. Kui näiteks Saksamaal on keskmine palgalisa inglise keele oskuse eest 12 protsenti, siis sisserändajatel on see koguni 26 protsenti.

Eurobaromeetri küsitluse (2016) järgi oskab Euroopa Liidus vähemalt üht võõrkeelt keskmiselt 65 protsenti 25–64 aasta vanustest, Eestis oleme selle näitajaga keskmisest kaugel ees – 91 protsenti inimestest kinnitab vähemalt ühe võõrkeele oskust. Selles artiklis oleme täpsemad ja vaatame ka keeleoskustasemeid – seega on allpool nimetatud arvud mõnevõrra teistsugused.

Keeleoskuse tase.

Kui lugeda piisavaks keeleoskuseks PIAACi uuringus kasutatud kolme kõrgemat taset (vähemalt "tulen hästi toime igapäevase suhtlemisega"), siis oskab Eestis elavatest täiskasvanutest vene keelt ligi 70 protsenti, inglise keelt 35 protsenti, soome keelt 10 protsenti ja saksa keelt neli protsenti. Muude keelte rääkijaid on vaid umbes üks protsent. Veidi üle poole Eesti täiskasvanutest oskab üht võõrkeelt, 20 protsenti saab hakkama kahes ja vaid viis protsenti kolmes võõrkeeles. Ligi 20 protsenti on ka neid, kes ei oska ühtegi võõrkeelt.

Võõrkeeleoskus oleneb vanusest ja kodusest keelest
Mehed oskavad veidi paremini vene ja soome keelt. Viimane seostub tõenäoliselt sellega, et mehed käivad sagedamini Soomes tööl. Kui vaadata vanust ja sugu koos, selgub, et üle 45-aastaste meeste vene keele oskus on naiste omast parem, nooremate hulgas aga mitte. Selle taga võib peituda Nõukogude sõjaväe kogemus. On loogiline, et inglise keele oskus seostub vanusega negatiivselt: alla 40-aastased inimesed on õppinud inglise keelt enamasti esimese võõrkeelena, üle 40-aastastel oli see aga kas teine või kolmas võõrkeel või ei ole nad seda koolis üldse õppinud.

Mõistagi on haridusel kõigi keelte oskusele soodne mõju, kuid seos on selgesti tugevam inglise keele puhul, kus akadeemiline kõrgharidus tagab tunduvalt parema keeleoskuse. Eesti kodukeelega inimeste võõrkeeleoskus on vene kodukeelega inimeste omast parem, märgatavalt suur on vahe inglise ja soome keele oskuses. Kaks peamist võõrkeeleoskust mõjutavat tegurit Eestis ongi vanus ja kodune keel.

Kui noortest ehk alla 40-aastastest eestlastest oskab inglise keelt kaks kolmandikku, siis vanematest venekeelsetest vaid viis protsenti. Vene keelt räägib omakorda 65 protsendi üle 40-aastastest eestlastest, aga vaid 23 protsenti alla neljakümnestest. Venekeelsete elanike seas on eesti keele oskus vanusega seotud vastupidi: noorematest saab hästi hakkama pea iga teine ja vanematest kaks korda vähem. Soome keelt oskavad peamiselt eestlased ja suurt vanusevahet ei ole.

Tasub osata vähemalt kaht võõrkeelt
Võõrkeelte seas võib pea võrdselt kasulikuna esile tuua inglise ja soome keele oskuse. Kui võrrelda kaht muus mõttes (sugu, vanus, haridus, tegevusala, amet, elukoht jne) sarnast inimest, siis inglise ja/või soome keele oskaja kuupalk on olenevalt keelest ja oskustasemest 50–375 eurot suurem.
Võõrkeeleoskus selgitab ka näiliselt imelikke või diskrimineerimisena paistvaid palgaerinevusi. Eestis on vanus palgaga seotud enamasti negatiivselt: kui võrrelda 30–65aastaste palkasid, on näha, et vanemad inimesed teenivad noorematest vähem.

Samuti seostub Eestis palk koduse keelega: eesti kodukeelega inimeste palk on kõrgem kui muu emakeelega inimestel. Nii vanuse kui ka koduse keele mõju sissetulekule kaob, kui arvestada võõrkeeleoskust: nooremad eestlased teenivad kõrgemat palka, sest nad oskavad inglise keelt paremini kui vanemad ja venekeelsed inimesed. Eestlaste suuremat sissetulekut võrreldes venekeelsetega selgitab nende parem inglise, soome ja eesti keele oskus.

Meie uuring näitas ka, et kui maksuameti andmete põhjal saame info Eesti tööturu kohta, siis PIAACi küsitlusandmed, kus inimesed märgivad ise oma sissetuleku suuruse, annavad teavet rahvusvahelise, peamiselt Eesti ja Soome tööturu kohta. Kui Eesti tööturul (maksu- ja tolliameti andmed) maksab vaid inglise keele oskus, siis rahvusvahelisel tööturul on isegi väärtuslikum soome keele oskus. Kõige levinuma võõrkeele, vene keele oskusel ulatuslikumat mõju palgale ei ole. Tänu paremale vene keele oskusele võidavad palgas vaid teenindus- ja müügitöötajad (kuni 100 eurot).

Rohkem kui pooles tegevusvaldkondadest võib inglise keele oskus tuua kuni 600 eurot suurema kuupalga. Kõige rohkem mõjutab inglise keele oskus töötasu info- ja sidevaldkonnas ning kutse-, teadus- ja tehnikaaladel, samuti kinnisvara valdkonnas, haldus- ja abitegevustes, tervishoius ja sotsiaalhoolekandes ning majutuses ja toitlustuses. Ametirühmadest on inglise keele oskust enim vaja juhtidel, tippspetsialistidel ja ametnikel, s.t kõigil kõrgharidust nõudvatel töökohtadel premeeritakse inglise keele oskuse eest. Ainus valdkond, kus palka mõjutab peale inglise, soome ja vene keele oskuse ka muude keelte oskus, on haridus.

Kui võrrelda veel keelteoskuse eest saadavat sissetulekut Eestis ja rahvusvaheliselt, võib öelda, et rahvusvahelisel tööturul on palgalisa suurem ning erinevalt Eesti tööturust on keskmisest suurem keelteoskus kõrgelt hinnatud.

Kuigi vene keele oskuse mõju palgale on pigem väike, ilmnes keeltest ainsana selle seos tööhõivega. Nimelt annab vene keele keskpärane oskus 1,2–2 korda suurema tööle saamise võimaluse kui vene keele mitteoskamine. Vabalt valdamise eelis mitteoskamise ees andmetest ei peegeldu.

Uurisime eraldi ka mitmekeelsuse mõju palgale. Analüüs näitas, et palk sõltub osatavate keelte arvust – ka siis, kui arvesse on võetud kõik taustatunnused. Mitme keele oskamine on kasulik nii Eesti tööturul kui ka rahvusvahelise töökogemuse võimalust arvestades. Kui ühe võõrkeele oskus toob keskmiselt 25–112 eurot suurema palga, siis kahe keele oskus lisab palgale juba 175–270 ja kolme keele oskus 200–327 eurot.

Keeleoskusest tingitud palgalisa. 

Sarnaselt varasemate uuringutega leidsime, et põliselanikud võidavad võõrkeeleoskusest vähem kui sisserändajad ja nende järeltulijad. Vene kodukeelega inimestel on just inglise keele oskusest tulenev palgalisa suurem kui eestlastel. Selline seaduspärasus kehtib eelkõige kõrgtasemel inglise keele oskuse kohta nii Eesti kui ka rahvusvahelisel tööturul. See võib viidata venekeelsete inimeste kehvemale inglise keele oskusele, mis teeb tipptasemel vene ja inglise keele rääkijad eriti hinnatuks.

Vene kodukeelega inimesed võidavad ka keskpärasest soome keele oskusest enam kui eestlased, mis näitab, et venelastel on Soome tööle minekust võita rohkem kui eestlastel. Kõrgtasemel soome keele oskajaid oli venekeelsete hulgas kaduvväike arv, mistõttu selle seost palgaga ei ilmnenud.

Kokku võttes võib öelda, et keelteoskus on Eesti tööturul kõrgelt hinnatud. Nii on see eelkõige kõrgemat haridust nõudvatel töökohtadel, kuid mitte ainult. Õppima peab inglise keelt ja kindlasti on tänapäeva avatud tööturul suur väärtus ka soome keelel. Tööle saamiseks on kasulik keskpärane vene keele oskus. Vähem osatavate keelte oskuse tähtsus analüüsis ei ilmnenud, kuid võib öelda, et kui ühe keele oskus on hea, siis kahe keele oskus parem ja ka kolmas võõrkeel toob suurema sissetuleku.

Tänu keelteoskusele teenitav palgalisa ei ületa küll soolist palgalõhet, kuid aitab selgitada näiteks vanuselisi ja koduse keelega seotud palgaerinevusi. Kiirete ühiskondlike muutuste tõttu jäid need, kes ei omandanud omal ajal inglise keele oskust, silmanähtavalt kehvemasse olukorda. Väga kriitiliselt tuleks hariduse eest vastutajatel vaadata otsa ka venekeelsete inimeste kehvemale inglise keele oskusele, mis ei tulene kindlasti ainult sellest, et nüüdsel ajal peavad nad õppima ka eesti keelt teise keelena.

Võrreldes ka vanema põlvkonna (alates 40. eluaaastast) eestlasi ja venelasi, kelle keeleõpe oli koolis sarnane (venelased õppisid eesti keelt ja tavaliselt inglise või saksa keelt ning eestlased omakorda vene keelt ja inglise või saksa keelt), on nendegi hulgas võõrkeeleoskajate osakaalu erinevus kolmekordne: eestlased räägivad vene ja inglise keelt kolm korda suurema tõenäosusega kui venelased eesti või inglise keelt. Tõenäoliselt on selle peamine põhjus väikese rahva arusaam, et elus hakkama saamiseks on vaja osata võõrkeeli, ehk nagu on kirjutanud Juhan Viiding: "Õpi keeled kanna kübarad."

Aune Valk on Tartu ülikooli õppeprorektor, aastatel 2010–2014 oli PIAACi uuringu koordinaator. Liis Simmul on Tartu ülikooli matemaatilise statistika üliõpilane.

Artikkel ilmus ajalehes Sirp.