Maailmapanga hariduse vanemspetsialist Nina Arnhold nentis, et Euroopa kõrgharidussüsteem tervikuna suunab doktorante peamiselt akadeemilise karjääri suunas. "Keegi ei kahtle, et tugevat teadust on vaja. Ent viimastel kümnenditel on saanud ilmsiks, et doktorantuuri olemus ei lange meie aja vajadustega väga hästi kokku. Tööstusesse minevatel inimestel on tarvis teisi oskusi," laiendas Arnhold.

Osaliselt taandub see haridusasutuste tugistruktuuridele. Need peaksid ühendama üliõpilasi välismaailma, sh ettevõtetega igas haridusastmes. Ühelt poolt pakub see tudengitele täiendavaid võimalusi. Teiselt poolt annab see neile uurimisteemade valimiseks täiendavat sisendit.

Seejuures ei tohiks piirduda vaid kitsaste valdkondadega, milles on üliõpilased loomupäraselt tugevad. "Arendada tuleb võimet lahendada päriselulisi probleeme. Sul ei pruugi olla näiteks talvest väga ulatuslikke teadmisi, kuid võid tulla mõttele luua õnnetuste ennetamiseks mõeldud pinnakate," viita Arnhold. Selle eeldus on pigem empaatia, teiste inimeste vajadustele mõtlemine.

Siinkohal paistab positiivses mõttes silma näiteks Tallinna Tehnikaülikool. Lisaks on lõimitud inseriõppekavad tihedalt majandusarengu, turunduse, tootedisaini ja ohutuse temaatikaga.

Ümmargused inimesed ja uued oskused

Maailmapanga tegevust Poolas ja Baltimaades koordineeriv Carlos Piñerúa tõi samas välja, et tööks tarvilike oskuste andmisega jäävad teinekord hätta isegi maailma tippülikoolid.

"Ma poleks eales arvanud, et suurfirmadel on vaja läbilöömiseks midagi muud, kui lihtsalt MIT või Harvardi lõpetanuid palgata, kuid see ei pea enam paika. Leidub üha vähem inimesi, kes oskavad vestelda, teha meeskonnatööd ja isegi kohtumisi korraldada," sõnas Piñerúa. Just selliste pehmete oskuste edasi andmisel jääb kõrgharidussüsteem veel hätta.

Harjumuste ja oskuste muutmiseks või nende õpetamiseks pole aga kunagi liiga hilja, märkis Piñerúa.

Sama kehtib inimeste riskitaluvuse arendamise kohta, mis on samuti üha olulisem. "Olen alati ebalev, kui seda peamiselt mõjutava põhjusena tuuakse välja kultuur. Inimestele tuleb anda võimalus ebaõnnestuda ja sellest taastuda. Küsimus pole ainult rahas, vaid suhtumises. Maailma parandada üritanud, kuid seda tehes ebaõnnestunud inimese hurjutamine on viimane asi, mida teha," laiendas Piñerúa.

Näiteks on algatatud ettevõtlikkuse kasvatamiseks Rootsis programm, mis võimaldab inimestel end ajutiselt töölt lahti võtta. Ebaõnnestumise korral saavad nad poole aasta vältel naasta oma algsesse töökohta.

Nina Arnhold lisas, et ettevõtlikkuse puudumises kiputakse süüdistama sagedamini just noori. "Kui sa kasvõi siin ringi vaatad, ei pea eelarvamus paika. Millegipärast sünnib Eestis "ükssarvikuid" väga sageli," laiendas ekspert. Ühe edu võtmena nägi ta kõrgharitud inimeste osakaalu.

Kõrghariduse võlud

Eestis küündib näitaja 38 protsendini, edestades tublisti nii Saksamaad, Hollandit kui ka mitmeid teisi edukaks peetavaid Lääne-Euroopa riike. "See ei tähenda, et liiguksite vales suunas ja selle pärast peaks pisaraid valama. Vastupidi, see on märk, et ametialases võtmes vajatakse hoopis teistsuguseid inimesi kui põlvkonna või kahe eest," leidis Arnhold.

Kõrgharidusega noorte osakaalu kasvu peeti kohati probleemseks ka näiteks Poolas. Reaalsuse viis see teenindussektori osatähtsuse hüppelise kasvuni. "Kõrghariduse tavalisemaks muutumisega liigume kaugemale traditsioonilisest eliidist. See avardab inimeste võimalusi ja soodustab sellega võrdsuse kasvu," viitas ekspert.

Paraku kipub selle taustal kannatama kutsehariduse rahastus ja kvaliteet. Heal tasemel kutseharidus on kallis. Viimane taandub seetõttu paljude jaoks paratamatult n-ö teiseks valikuks. "Praktilisi oskusi läheb ikka tarvis. Nõnda oleks hea, kui kutse- ja kõrgharidust ei käsitletaks teineteisest sõltumatult, vaid koos," märkis laiendas Arnhold. Kohati on lahendus duaalõpe, kus kombineeritakse akadeemllist haridust ametiõppega.

Carlos Piñerúa nentis, et milleeniumipõlvkonnale juba eos ülejäänud eluks tarvilike oskuste andmine muutub üha keerukamaks. Laiapõhjalisem haridus võib siinkohal kasuks tulla. "Meilt oodati, et inimesed teevad samasugust tööd elu lõpuni. Praegu muutub maailm selle jaoks liiga kiiresti," märkis Piñerúa. Nõnda ei tohiks neile ka ette heita, kui nad vahetavad töökohta igal aastal, mitte vaid kolm korda elus.