Külaline aastakümnete tagant
Aastavahetusele järgnenud tormiilma põhjustanud parasvöötme tsüklon oli huvitav mitmeski mõttes. Troopilistel laiustel Atlandi ookeani kohal tekkinud madalrõhkkond liikus vahel tugevnedes, vahel nõrgenedes eelmise aasta viimastel päevadel põhja poole. Islandi kohal sattus see tingimustesse, mis soodustasid tsüklonaalse keerise taastugevnemist. Selline troopiliste tsüklonite teisenemine parasvöötme tsükloniteks on parasvöötme tsüklonite puhul küllaltki oluline tekkemehhanism.

Edasi liikus järjest süvenev madalrõhkkond Islandi kohalt Skandinaavia põhjatipu poole, kuhu jõudis see kohale aastavahetuseks. Skandinaavia põhjatipust hakkas tsükloni kese liikuma lõunasse korraks Lõuna-Soome kohal tugevnedes ja sealt edasi selgelt nõrgenedes Eesti kohale ning meilt kagu poole.

Selline trajektoor pole küll midagi enneolematut, kuid päris tavapärane see pole. Selle lõppfaas on üsna lähedalt sugulane põhja- või loodetsükloniga, mida nimetatakse sünoptilises praktikas "sukeldujateks". Eestisse on sellised põhjast või loodest tulnud tsüklonid toonud tõsist tuisuilma varemgi. Pigem jäävad need juhtumid aga aastakümnete taha.

Viimane tugev loodest tulnud torm oli novembris 2001, kuid selle trajektoor oli meie äsjasest külalisest siiski üsna erinev. Oleme rohkem harjunud läänest või edelast tulevate tsüklonitega ja vahel sekka ka mõne lõunatsükloniga. Kindlasti annavad selle tormi tavapäratust intensiivsusest märku mitmed mõõtmiste rekordid.

Uued rekordid meil ja mujal

Soomes mõõdeti Bogskäri saartel kümne minuti keskmiseks tuuleks 32,5 m/s, mis jäi ainult väga napilt alla orkaani kriteeriumile 33 m/s kümne minuti keskmisena. Soome sai sellega omale uue keskmise tuule kiiruse rekordi varasema 31 m/s asemele. Puhangute tuulekiirused on keskmistest kiirustest suuremad.Merel mõõdeti maksimaalseks puhangu kiiruseks 41,6 m/s, kuid tuultele kategooria määramine käib keskmiste järgi. Puhangud on pigem täiendav informatsioon.

YLE ilmateate tormikaart. Autor: YLE

Eestisse jõudis torm juba nõrgenenult ja meist liikus üle tsükloni kese. Parasvöötme tsükloni tugevaimate tuulte alad jäävad reeglina keskmest natuke kõrvale. Meie tipuks jäi Naissaarel mõõdetud 21,9 m/s 10 minuti keskmisena ja Osmussaarel mõõdetud 30,1 m/s puhanguid.

Tormile täiesti iseloomulikud ja kohased numbrid, kuid rekordite kontekstis pole see midagi erilist. Meil mõõdeti orkaani tugevusega tuul 34 m/s 10 minuti keskmisena juba 1979. aastal Ruhnus. Puhangute rekord 48 m/s mõõdeti aastal 1969 samuti Ruhnus. Pahandusi jõudis torm põhjustada meil siiski piisavalt. Üldiselt pääses Eesti sellest tormist üsnagi kergelt. Läänemere-äärsetes Saksa linnades tekitas torm mitmel pool tõsiseid üleujutusi.

Rekordeid mõõdeti ka Botnia mere lainekõrgustes, kus lainepoi mõõtis oluliseks lainekõrguseks 7,9 meetrit. Esialgu on need tulemused veel mitteametlikud. Oluline lainekõrgus on ühe kolmandiku kõrgeimate lainete keskmine kõrgus ja üksikud lained on sellest tublisti kõrgemad. Sellest tuleneb ka mitmelt poolt läbi jooksnud 11 meetrit.

Tormine meri Saaremaal. Autor: Margus Muld/ERR

On põhjust arvata, et kui 7,9 meetrine oluline lainekõrgus ametliku staatuse saab, olid üksikud lained kindlasti kõrgemadki kui 11 meetrit. Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi lainemudelid näitasid, et Botnia mere lõunaosas võis oluline lainekõrgus küündida lausa üheksa meetrini. Kahjuks ei toimu seal lainekõrguse mõõtmisi ja rekordina see kirja ei lähe.

Uue normaalsusega tegu pole

Kui nüüd küsida, kas meile hakkabki nüüd tulema orkaanimõõtu torme, siis õige vastus on, et eks neid on meil siin ennegi käinud – õnneks harva. Usaldusväärsetest trendidest parasvöötme tsüklonite intensiivsuse või sageduse kasvus ei saa rääkida ka kliima soojenemise kontekstis. Kui kliimateadlaste poolt on midagi tuvastatud, siis pigem on näha tendentsi, et kesklaiuste tormide trajektoorid on nihkunud rohkem põhja poole.

Samas ei saa mööda vaadata asjaolust, et torm Aapeli mitmed ilmarekordid Läänemere regioonis purustas. Rekordite purunemine võib olla viide liiga lühikestele aegridadest või vihjata ikkagi muutustele harjumuspärases režiimis. Varasemast soojem ja jäävabam Arktiline ookean annab piisavalt võimalusi tsüklonitele energiat juurde saada. Üks torm on liiga vähe, et rääkida suurtest muutustest, kliima kontekstis aga tähelepanuväärne signaal on see kindlasti.

Kohalike "orkaanide" sensatsioonilisus 

Kuigi uudiste sensatsioonilisuse seisukohast on ahvatlev rääkida "meie oma orkaanidest", pean mõistlikuks vaoshoitumat lähenemist. Pole mõistlik endale tekitada võrdpilti orkaanide ja parasvöötme tormide vahel. Orkaanid, mis viienda kategooria juures on tõelised tapjad ja toovad kaasa riiklike evakuatsioone, ja tormid, mis vaevalt-vaevalt orkaani kriteeriumi välja veavad, on suurusjärgu võrra erinevad nähtused. Olgugi, et mõningatel juhtudel on tuule tugevus võrreldav.

Torm murdis siin-seal puid. Autor: Merilin Pärli/ERR

Tegelikult oleks orkaani mõiste kasutamine meie tingimustes üsnagi kaheldav ja eksitav. Orkaanid on oma olemuselt troopilised tsüklonid. Nende tekkemehhanism ja ülesehitus on väga erinevad parasvöötme tsüklonitest, mis meile torme toovad.

Parem oleks hoida neid terminoloogiliselt eraldi, et vältida arusaamade ülekandumist ühelt nähtuselt teisele, põhjustades ekslikke kujutluspilte. Näiteks olen kohanud internetis selgitusi, miks on tormi keskmes tuuled nõrgemad – seal on vaikusevöönd "tormi silm". Troopiliste tsüklonite ja orkaanide puhul see nii ongi, aga parasvöötme tsüklonitel sellist "silma" pole.

Parasvöötme tsüklonite ehitus on teistsugune. Erinevalt troopilistest tsüklonitest, kus on tsükloni keskmes laskuvad õhuvoolud, on parasvöötme tsükloni keskmes tõusvad õhuvoolud. Selles mõttes võib rääkida orkaani tugevuse saavutanud tuultest, kuid tuleks vältida parasvöötme tsükloni nimetamist orkaaniks.

Kujundlikult võiks öelda, et torm Aapeli puhul külastas meid tuttav, keda pole ammu näinud ja kes on kaalus tublisti juurde võtnud. Igal juhul on meil tegemist tähelepanuväärse sündmusega, mis kindlasti annab põhjust Aapelist-Alfridast-Zeetjest ka tulevikus rääkida.

Artiklis on kasutatud Keskkonnaagentuuri, Soome Meteoroloogia Instituudi, Rootsi Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ja Euroopa Keskulatusega Prognooside Keskuse andmeid.