"Küsimus polnud selles, et astronoomid poleks üritanud Barnadi süsteemist varem planeete otsida. Nad jäid lihtsalt tühjade kätega. Nende tulemused, kes suutsid midagi leida, olid pehmelt öeldes vastuolulised," märkis planeeti kirjeldava töö juhtivautor Ignasi Ribas.

Näiteks teatas tähte jälginud astronoom Piet van de Kamp eksoplaneetidele viitavate märkide nägemisest juba 1960. aastatel. Hollandlane kaitses tulemusi järgmise neli kümnendit. 2012. aastaks oli astronoomide kogukond veendunud, et tähe lähistel ei tiirle ühtegi planeeti. Tõenäoliselt taandus signaal kehvasti puhastatud teleskoobile.

Paari aasta eest tuli Ribas kolleegidega aga mõttele, kuidas eristada tähe jälgimisel kogutud andmete seast veelgi tähelepandamatuid eksoplaneete. See hõlmas seitsme erineva instrumendiga 20 aasta vältel kogutud andmete piltlikult kokku õmblemist. "Kui mõnele võib järjest juba nii paljude numbrite lugemine peavalu tekitada, võin kinnitada, et statistilises mõttes oli kaheksa erineva andmekogu ühildamine oli võrreldav väga tugeva peavaluga," meenutas de l'Espai Teadusinstituudi astronoom ERR Novaatorile antud intervjuus.

Kosmilises mõttes asub Barnard b Päikesesüsteemile suhteliselt lähedal. Autor: IEEC/Science-Wave - Guillem Ramisa

Pikem ajavahemik võimaldas eemaldada andmetest tähe enda aktiivsusest, taustatähtedest ja juhuslikumat sorti protsessidest tingitud muutused Barnadi tähelt Maani jõudvas valguses. Planeedi jäetud jälg paistis välja üha paremini.

Kuigi planeetide mass on võrreldes tähtede omaga suhteliselt väike, piisab nende raskusväljast, et tirida tähte veidi enda poole. Maalt vaadatuna kaasneb sellega tähe regulaarne võbelemine. Maa suunas liikudes on tähelt pärinev valgus kergelt punakam, Maast eemaldudes sinakam. Mida kogukam ja tähele lähemal tiirleb planeete, seda suurem on nähtav muutus. Tundlikumad instrumendid suudavad täheldada valgusaastate kaugusel asuvate tähtede liikumiskiiruses inimese käimiskiirusi võrreldavaid muutusi.

"Tänu Barnadi tähe lähedusele suutsime märgata Maast umbes kolm korda kogukamat planeeti, millel kulub tähe ümber tiiru tegemiseks ligikaudu 233 päeva," selgitas Ignasi Ribas. Varem on radiaalkiiruse meetodiga leitud nii kaugelt ainult gaasihiide. Maavälise elu otsimise mõttes pole praegu rõõmustamiseks põhjust. Barnadi täht on Päikesest oluliselt tuhmim. Nõnda langeb sellele Maast umbes viis korda vähem valgust ja tugeva kasvuhooneefektita jääks selle pinnatemperatuur 150 kraadi alla vee külmumispunkti.

Samas pole Ribasi sõnul alust ka veel meeleheiteks. "Tehtud mõõtmised pole veel nii täpsed, et välistada täielikult tähele lähemal asuvate, kuid väiksemate planeetide olemasolu," märkis astronoom ja lisas, et süsteem pakub astronoomidele võimalusi teada-tuntud mõõtmistehnikate lihvimiseks. Täiendavaid tulemusi võivad anda järgmise põlvkonna hiidteleskoobid.

Kui ka see läbi kukub ja inimkond tähtedevahelist sondi ehitada ei kavatse, jääb üle vaid oodata. "Barnadi täht on kõige kiiremini liikuv täht meie lähiümbruses. Umbes 10 000 aasta pärast asub see Päikesest 3,75 valgusaasta kaugusel ja selleks ajaks võib uusi plaane teha," muigas Ribas.

Kokku on avastanud teadlased viimase kümnekonna aastaga veidi enam kui 3800 eksoplaneeti. Neist kõige lähemal asuva planeedi, Proxima Centauri b'ni jõudmiseks kulub Päikesesüsteemist teele asunud valgusel 4,2 aastat.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.