Suure kivi kukkumine on pommiplahvatusest võimsam
Kui suur kivi kukub kõrgelt alla, siis käib üks väga kõva kõmakas. Kui kivi on väga suur ja kukub väga kõrgelt, siis võib kõmakas olla nii kõva, et puud langevad ümbruskonnas nagu loogu.
Näiteks 1996. aasta 10. juulil kukkus Californias Yosemite rahvuspargis mäe küljest kaks hiigelsuurt kivilahmakat 665 meetri kõrguselt alla orgu. Maapinnale prantsatusel paiskus laiali võimas õhulööklaine, mis murdis poole kilomeetri raadiuses tuhatkond puud.
Kui Fabio De Blasio Itaaliast Milano-Bicocca Ülikoolist seda sündmust neli aastat hiljem teaduslikult kirjeldas, peeti seesuguseid koletuid kivikukkumisi veel erakordselt harvadeks juhtumusteks.
Sestpeale on De Blasio ja teisedki teadlased teemat põhjalikumalt uurinud ja tuvastanud viimase paarikümne aasta jooksul veel 21 ülivõimsat kivipõntsatust, peamiselt Alpides ja sealhulgas eriti mitmel korral Dolomiitides.
Puid murdva lööklaine tekkimiseks peab suurusjärgult kümne tuhande kuupmeetri suurune kivi kukkuma mitmesaja meetri kõrguselt. Sel juhul on kokkupõrge maapinnaga enamasti nii tugev, et kivi pudeneb üsna pulbriks.
De Blasio ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Journal of Geophysical Research: Earth Surface, et ühe suure kivi kõrgelt prantsatamisel võib vabaneda enam kui 80 miljardit džauli energiat, mida on rohkem kui ühelgi pommil, kui just tuumapommid välja arvata.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa