"Ei, me ei upu kõik 2100. aastaks omaenda sopa sisse ja sure seetõttu ära. Kui meil õnnestus peatada minevikus osooniaukude laienemine, happevihmad ja vähendada mõnekümne aastaga üleilmset vaesust 2/3 võrra, olen kindel, et suudame hakkama saada ka selle sajandi suurte väljakutsetega," märkis ÜRO keskkonnaprogrammi tegevdirektor Erik Solhem ERR Novaatorile antud intevjuus. Teisisõnu pole tema sõnul mõtet karta 1970. aastatel valminud inimkonna kasvu piire lahutanud arvutimudeli kõige süngemate prognooside realiseerumist.

Seda isegi pärast Ameerika Ühendriikide Pariisi kliimaleppest taandumist. "Maailma kaks kõige suurema rahvaarvuga riiki – Hiina ja India – muutuvad kiiremini, kui keegi kunagi arvas. Näiteks kasvas eelmisel aastal kasutuses olevate päikesepaneelide koguvõimsus 40 protsenti," viitas Solhem.

Keskkonnahoiu edendamise kolm sammast
Teise positiivse näitena poliitilise tahte mobiliseerimisest tõi Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu peadirektor Inger Andersen võitluse plastprügi vastu. "Veel paari aasta eest polnud plastnõude ja joogikõrte keelustamine ning plastpudelite keskkonnasõbralikumaks muutmine üldse teema ega ettevõtete sõnul võimalik," meenutas Andersen. Tühiseks peetud probleemi lahendamise taga oli eeskätt tarbijakäitumise muutmine. Samal ajal on hakanud ettevõtted mõistma, et kasumit tuleb lisaks järgmisele kvartali teenida ka kolme aasta pärast.

Peadirektor viitas, et suhtumise muutmiseks tasub tunda inimpsühholoogiat. "Esiteks peame kõnetama südant. Me ei taha olla põlvkond, kelle ajal elevandid välja surid. Inimesed suhestuvad loodusega väga hästi ka oma lapsepõlve kaudu. Vaevalt, et keegi seda sihilikult vihkab," sõnas Andersen. Emotsioonidele mängimist ei tohiks näha tema sõnul siinkohal manipuleerimiskatsena. Vähemalt senikaua, kuni esitletavaid seisukohti tõestavad faktid.

Nõnda võiks inimesed hakatuseks tajuda, et neist kaugel toimuv mõjutab ka neid endid. Näiteks võib olla Eestis külmletist ostetavat kala turustanud edasi riik Y, mis pakendati riigis Z ning püüti plastireostuse käes vaevleva riigi X vetest. Seeläbi jõuab mõne teise Eestis müüdava toodete valmistamisel tekkinud saast lõpuks eestlaste toidulauale.

"Viimaks peame silmas pidama, et me ei saa jääda temaatika üle arutlema meie enda kodusesse ja turvalisse mulli. Võrrandi ülejäänud komponentidel – ärimaailmal, tegevjuhtidel ja poliitikutel – on hoopis teised prioriteedid, kuid see ei muuda nende maailma kuidagi vähem reaalseks," lisas peadirektor. Seega tuleb leida tahk, mis kõnetab parasjagu just neid.

Lähis-Idale spetsialiseeruv Andersen tõi siinkohal näitena Süüria kodusõja. Alla käinud ökosüsteemiga riikides on ühiskondlik rahulolematus sageli kõrgem, mis lihtsustab omakorda konfliktide teket. Süürias kasvatas selle lahvatamise riski täiendavalt piirkonda tabanud põud. Järgnenud rändekriis lõhestab Euroopat praegugi "Peame keskkonnakaitsjatena mõistma, et meil on kohustus neid seoseid välja tuua ja kõnetada sellega maailma laiemalt," viitas peadirektor.

Igale tootele oma pass
Faktide esitamist võiks hõlbustada ÜRO keskkonnaassamblee presidendi Siim Kiisleri sõnul igale müüdavale tootele passi väljastamine. Muu hulgas sisaldaks see infot nende jätkusuutlikkuse kohta. "Aastal X peavad avaldama ettevõtted, kuidas nad toodavad ja mis materjale kasutavad. Kasvõi meie riiete valmistamisel leiab rakendust hämmastaval hulgal kemikaale. Võib-olla teeksime seda nähes teisi otsuseid," selgitas keskkonnaminister. Piltilikult võiks saada sellega tutvumine sama tavaliseks, kui poes võimalikult vähe suhkrut sisaldava jogurti valimiseks selle etiketi lugemine.

Tootepasside paberile printimine pole tema sõnul mõistlik. Selle asemel võiks olla need kättesaadavad veebi ja mobiili vahendusel. "Info avalikkustamine annaks tarbijate kaudu konkurentsieelise ettevõtetele, mis tõestavad oma toodete keskkonnasõbralikkust. Vajadusel võiks olla seal juures märge, et sõltumatu ekspert kahtleb esitatud infos või pole selle riigi andmed usaldusväärne," laiendas Kiisler. Keskkonnaministri sõnul tarbijakäitumine kiirendada sellega majanduse rohelisemaks muutumist. Tõsi, selleks peab tarbija esmalt sellest huvituma panema.

Põlvkonnavahetus
Miks seda aga näiteks naabritädi mõnes väikekohas tegema peaks? Liiatigi on olnud majanduskasv ning energia ja ressursside kasutamine käinud aastaid käsikäes? "Ringmajandusest ja ressursitõhususest rääkimine teda ilmselt ei veena, ent mida noorem on põlvkond, seda suurem on nende keskkonnateadlikkus. Me oleme praegu selles etapis. Ent keskkonnaharidus on Eestis nii heal tasemel, nii et lapsed tulevad koju ning õpetavad vanemaid prügi sorteerima ja muus osas keskkonnasõbralikumalt käituma," lootis Kiisler.

Liigset riigipoolset sekkumist protsessi kiirendamiseks ta siinkohal õigeks ei pea, kuigi keskkonnalubadel ja trahvidel oma koht. Samal ajal on seotud Eesti üleilmsete kliimalepetega. "See oleks päris ennekuulmatu, kui me oma majandamise tõttu peaksime hakkama järsku saastekvoote ostma, kui oleme harjunud sellega seni hoopis lisaraha teenima. See on Eesti ühiskonnale parim signaal," märkis minister. Lisaks saab toetusmeetmete ja struktuurifondide kaudu premeerida oma tootmist tõhusamaks muutvaid ettevõtteid.

"Praeguses maailmas on edukad need riigid, kes suudavad majanduskasvu keskkonnamõjust lahti haakida. Julgen öelda, et Eesti kuulub nende sekka. Majandus kasvab päris kiiresti, aga riigi keskkonnaseisund paraneb," sõnas keskkonnaminister. Samas tõdes ta, et sarnaselt arengumaadele tuleb selgitada ressursitõhususe ideed ja selle olulisust järjepidevalt ettevõtetele ka siinmail.

Inger Andersen rõhutas selle kõrval, et ära ei tohiks unustada eelnevaid riigi- ja ühiskonnapoolseid toetusi. Fossiilkütuste jätkuvat kasutamist subsideeritakse tuleviku keskkonna- ja inimeste terviseprobleemide arvelt, mis tuleb hiljem kinni maksta. "Sama kehtib põllumajanduse kohta. Võime kasvatada taimekaitsevahendite ja väetistega keskkonnas riigitoetuste kaudu teatud sorti produktiivsust, kuid pikas plaanis pole see jätkusuutlik," viitas peadirektor.

Siim Kiisleri hinnangul aitaks olukorda leevendada ja saastamist vähendada ka läbipaistva üleilmse keskkonnaandmestiku loomine. "Paljud riigid pole sugugi varmad sedasorti andmeid jagama. See võimaldaks olukorra ilustamist kergemini märgata," laiendas keskkonnaminister. Ideaalis saaks sarnaselt Eestile jälgida näiteks õhureostust igas maailma piirkonnas sisuliselt igapäevaselt.

Üks samm korraga
Inger Andersen tõdes, et suurte keskkonnaprobleemide lahendamisel on kerge depressiooni sattuda, isegi kui lahendused on juba inimeste peas olemas. "Lõpuks päästavad meid meie enda käest noored, sest nad saavad maailmast kahjuks palju paremini aru. Võrreldes minu põlvkonnaga on töö ja korteri leidmine raskem ning elu tervikuna palju keerukam. Nad näevad, millise keskkonna nad päranduseks saavad," nentis Andersen.

Erik Solhem kinnitas, et tervikuna on planeedi päästmine nurjatu probleem. Selle väiksemateks tükkideks lõhkumises pole samas midagi halba. "Igaüks saab peeglisse vaadata ja enda tarbimiskäitumise muutmisega alustada. Ühest inimesest muidugi ei piisa, vaid tarvis on massilisemat liikumist. Selle tekkides võivad aga poliitikud ja ettevõtjad ootamatult kiiresti jalad kõhu alt välja võtta," laiendas tegevdirektor. Näiteks oli avalikus ruumis suitsetamine veel kümnekonna aasta eest täiesti tavaline. Nüüd on raskusi restorani leidmisega, mis seda üldse lubavad.