Antarktika kohal oleva osooniaugu suurust hakati mõõtma 1982. aastal. Mullu oli augu rekordulatus mõõtmisajaloo väikseim, ent tänavune tulemus sama rõõmustav pole, vahendab ScienceAlert.

Saksa õhuruumikeskuse projektijuhi Diego Loyola sõnul nähtub vaatlustest, et Antarktika osooniauk on alates augustist kiiresti kasvanud. Nüüd on auk pea sama suur kui Antarktika ise ehk keskmisest tublisti suurem.

Euroopa kosmoseagentuuri Copernicus Sentinel-5P satelliidiga tehtud mõõtmiste järgi saavutas osooniauk oma maksimumulatuse 2. oktoobril. Sel päeval laius auk enam kui 25 miljonil ruutkilomeetril. Tänavune tulemus jääb samasse suurusjärku 2018. ja 2015. aasta mõõtmistega, mil auk oli vastavalt 22,9 ja 25,6 miljoni ruutkilomeetri laiune.

Euroopa keskmise ulatusega ilmaennustuste keskuse atmosfäääriteadlase Vincent-Henri Peuchi sõnul erineb osooniaukude areng aastati üksjagu. Enim meenutab tänavune auk talle 2018. aasta osooniauku ning see kuulub tema sõnul kindlalt viimase 15 aasta suuremate hulka. Osooniauk oli teadaolevalt kõige suurem 2000. aastal, mil see laius üle 29,9 miljoni ruutkilomeetri.

Antarktika osooniauk mitte ainult ei muutu aasta-aastalt, vaid ka kasvab ja kahaneb aasta jooksul. Kui stratosfääri temperatuur langeb, väheneb seal osooni suhteline sisaldus. Kui pooluste stratosfääris tekivad pilved -78 kraadi juures, hakkavad päikesekiirguse mõjul sealsed osoonimolekulid hävinema.

Peuchi sõnul lõppes polaaröö septembri lõpus. Sestap said uurijad jälgida, kuidas osoon pooluse kohal laguneb. Kui 2019. aasta osooniauk kujunes eriliste ilmastikutingimuste mõjul ebatavaliselt väikeseks ja lühikeseks, siis tänavune auk viitab Peuchi sõnul vajadusele jätkata osooni kahjustavate ühendite tootmist piirava Montreali protokolli järgmist.

Montreali protokolli sõlmisid 40 riiki 1987. aastal ning protokollis seati eesmärgiks vähendada järk-järgult kloroflourosüsinike (CFC) tootmist. Enne protokolli sõlmimist kasutati neid ühendeid külmikute, pakendite ja aerosoolide tootmisel.

Ehkki Montreali protokolli jõustumise järel on inimtegevus aidanud Antarktika kohal asuvat osooniauku vähendada, viitavad augu iga-aastased kõikumised, et pikk tee on veel minna. Maailma Meteoroloogiaühingu 2018. aastal avaldatud hinnangu järgi taastub osoon Antarktika kohal 1980. aastate eelsele tasemele umbes 2060. aastaks. Seda juhul, kui inimkond peab kokkuleppest kinni ja tuleb toime ka väikeste tagasilöökidega nagu sel aastal.

Tänavu paisutas osooniaugu teadlaste sõnul sedavõrd suureks tugev polaarpööris. Viimane on pooluse ümber pöörlev madalrõhkkond, mis hoiab stratosfääri õhutemperatuuri Antarktika kohal madalana. Võrdluseks kujunes 2019. aasta osooniauk rekordiliselt väikeseks, sest stratosfääri õhk oli sedapalju soojem.

Uurijad panevad inimeste südamele, et ühe aasta väiksem osooniauk ei tähenda veel kiiret üldist taastumist. Siiski on augu "lappimine" Montreali protokollist kinni pidades aja jooksul võimalik.