Sageli maailma üheks edukamaks keskkonnaleppeks peetava protokolliga keelustatud klorofluorosüsinikke kasutati paarikümne aasta eest laialdaselt aerosoolides ja külmikutes. Ühendite osooni lagundav toime tuli ilmsiks 1980. aastate lõpus tänu Antarktika uurimisjaamades töötavatele teadlastele. Kuna hapniku allotroop kaitseb elusolendeid ultraviolettkiirguse eest, oleks osoonikihi hõrenemise jätkumine seadnud ohtu nii inimesed kui teised elusorganismid.

Leedsi ülikooli atmosfäärikeemikuid eesotsas Martyn Chipperfieldiga huvitas, mis oleks juhtunud osoonikihiga ilma siduva leppe sõlmimiseta. Töörühm kasutas leppe mõju hindamiseks kolmemõõtmelist atmosfäärimudelit, mis kirjeldas Maa õhkkonna eri osades toimuvaid keemilisi protsesse.

Chipperfield leidis kolleegidega, et aastaks 2013 oleks Antarktika osooniauk olnud võrreldes praegusega 40 protsendi võrra suurem. Osoonikihi hõrenemine oleks jätkunud ka põhjapooluse kohal, mis oleks päädinud aastaaegadest ja tuultest sõltuvalt osooniaugu regulaarse avanemise ja sulgumisega.

Keskmiselt oleks augu pindala jäänud alla kümne miljoni ruutkilomeetri, mis on võrreldav Euroopa pindalaga. 2011. aastale iseloomulike ilmastikutingimuste korral oleks see paisunud aga kaks korda suuremaks.

Osoonikihi jätkuval hõrenemisel oleks aastaks 2013 kasvanud Põhja-Euroopas maapinnani jõudva UV-kiirguse hulk keskmiselt 8-12 protsenti. Kuigi selle täpset tervisemõju on raske hinnata, võib töörühma hinnangul väita, et see oleks kasvatanud keskmistel ja kõrgematel laiustel oluliselt nahavähki sh melanoomi haigestumise riski.

Paari kuu eest ilmunud töö kohaselt peaks Antarktika osooniauk sulguma sajandi lõpuks.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.