Tegemist on ülijahtunud veevoogudega, mille temperatuur jääb külmumispunktist allapoole. Soolane merevesi jäätub madalamal temperatuuril kui puhas vesi ehk umbes –2 °C juures. Antarktist ümbritsevates meredes tuleb aga ette, et vesi ei jäätu veel suuremagi külma käes.

Ülijahtunud vett võib tekkida šelfiliustike pinnaaluse osa sulamisel, aga ka merejää moodustumisel. Kuid kui suures ulatuses seda ülijahtumist Antarktikas ette tuleb, ei ole seni hästi teatud.

Nüüd on Alexander Haumann Ameerika Ühendriikide Princetoni Ülikoolist ja ta kolleegid analüüsinud suurt hulka mõõteandmeid, mis on kogutud uurimislaevadelt ja isejuhtivate sukeldusseadmete abil, aga ka lõuna-lonthüljeste (Mirounga leonina) keha külge kinnitatud andureid kasutades.

Andmed näitasid, et uuritud vetest oli ülijahtunud olekus tervelt 5,8 protsenti, palju rohkem kui oodata osati. Selgus ka, et seal, kus ülijahtunud vesi oli tekkinud merejää moodustumisel, laskus veerandil juhtudest väga külma vee juga suurtesse sügavustesse.

Haumann ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Geophysical Research Letters, et kuna sellised ülijahtunud vee joad võivad mängida ookeani soojusrežiimis üsna tähtsat rolli, oleks edaspidi vaja nendega arvestada ka näiteks kliimamudelite koostamisel.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.