Täies pikkuses varjutust Eestis sel korral oma silmaga näha ei saanud. Maa poolvari langes Kuule ajal, mil kaaslane oli Eesti pikkuskraadil veel horisondi taga. Täisvarjutuse alguseks kell 22.30 oli tõusnud Kuu siiski piisavalt kõrgele. Kokku püsis Maa täisvari Kuul ligi kaks tundi. Kuigi seda on kaks minutit vähem kui 2000. aasta juulis, näeb järgmine kord sedavõrd pikka täisvarjutust alles 9. juunil 2123.

Varjutuse ajakava Eesti aja järgi:
20.14 – Kuule langes Maa poolvari.
21.24 – Osalise kuuvarjutuse algus
21.48 – Kuu tõusis Eestis horisondile
22.30 - Täieliku kuuvarjutuse algus
23.21 - Varjutuse tipphetk
00.13 - Täieliku kuuvarjutuse lõpp
01.19 - Osalise kuuvarjutuse lõpp
02.28 - Maa poolvari lahkub Kuult

ERR Novaatoris sai sündmust jälgida tänu Sloohi ühisobservatooriumile

"Visit Slooh.com to learn to explore space."

Lihtsustatult tekivad kuuvarjutused, kuna Kuu pinnale langeb Maa vari. Kuu, Maa ja Päike peavad asuma täpselt ühel joonel ja olema samal ajal ka täiskuu. Suhteliselt haruldasteks sündmusteks muudab varjutused Kuu orbiidi kalle. Astronoomid ei tea selle täpset põhjust, kuid see on Maa tiirlemistasandi suhtes 5° võrra nihkes.

Kokku näeb seeläbi aastas 2–3 kuuvarjutust, mõnikord isegi nelja. Kordagi reisimata on täielikud kuuvarjutused samast paigast nähtavad keskmiselt 2,5 aasta tagant.

Kuu asukoht Tallinnas varjutuse tipphetkel kell 23.21. Stellarium

Erakordselt pikaks muutis 27. juuli varjutuse kolm asjaolu. Esiteks läbis Kuu seekord Maa varju peaaegu täpselt selle keskelt. Teiseks liikus see suhteliselt aeglaselt – kaaslase orbiit oli kergelt välja venitatud. Mida kaugemal Kuu planeedist asub – antud juhul 406,223 kilomeetri kaugusel, seda väiksem on selle liikumiskiirus. Kolmandaks oli ka Maa Päikesest keskmisest kaugemal. Mida kaugemal planeet asub, seda suurem on varju diameeter ja seda kauem seega kaaslane varjupiirkonda läbib.

Täieliku kuuvarjutuse ajal värvub Kuu punakaks. Piltlikult projitseerib Maa atmosfäär selle pinnale planeedi kõik päikesetõusud ja -loojangud. Mida lühem on valguse lainepikkus, seda rohkem seda gaasid hajutavad. Nõnda domineerivadki sel ajal pikemad lainepikkused. Kuuvarjutuse ajal saab hinnata seeläbi ka lihtsalt piirkonna õhukvaliteeti. Mida punasem Kuu paistab, seda rohkem leidub õhus peenosakesi ja aerosoole.

Silmailu lisas seekordsele varjutusele Kuust veidi allpool asuv Marss, mis paistis tolmutormide tõttu erakordselt eredalt. Viimati asus Marss täieliku kuuvarjutusega samaaegselt Päikesega vastasseisus 6. augustil 1971. Järgmist täielikku kuuvarjutust näeb 20. jaanuaril 2019.

Kuuvarjutust nägi suurem osa planeedist.