Uurimuse jaoks tegi Elisa Kender tegi eelmise aasta lõpul veebiküsitluse, milles osales 1557 Eestis elavat lapsevanemat, kelle noorim laps oli küsitluse ajal 5-aastane või noorem. Selline valim ei peegelda Kenderi sõnul küll täpset olukorda Eesti lapsevanemate vaktsineerimiskäitumises, kuid annab märku antud ajahetkel lapsevanemate seas levivatest arusaamadest ja uskumustest.

Kender leidis oma lõputöös, et vaktsineerimiskäitumine on seotud laste arvu, elukoha, vanuse, haridustaseme ja sissetulekuga. Nimelt on vaktsineerimine levinum ühelapselistes peredes.

Tartumaa lapsevanemad on ligi kaks korda agaramad vaktsineerimise toetajad kui Harjumaal ja mujal Eestis elavad vanemad. Kõrgema sissetulekuga inimestel ehk neil, kelle netosissetulek kuus on üle 1500 euro, on suurem tõenäosus vaktsineerimisest loobuda. Vaktsineerimiskäitumist ei mõjuta elukoha piirkond (linn/maa) ega tervishoiualase hariduse olemasolu.

Kender jaotab oma töös vastajad kolme gruppi:

1. Vaktsineerijad, kes lasevad oma last vaktsineerida vastavalt Eesti vaktsineerimiskavale.
2. Kahtlejad, kes keelduvad mõnest kindlast vaktsiinist, lükkavad vaktsineerimist edasi või pole veel otsustanud, kas lasevad last vaktsineerida kõigi vaktsiinidega.
3. Mittevaktsineerijad, kelle last ei ole vaktsineeritud või kelle laps on saanud mõne vaktsiini, kuid rohkem last ei vaktsineerita.

Lapse vaktsineerimist edasi lükkavad lapsevanemad tõid põhjustena välja, et laps on haigustekitajatega kokkupuutumiseks liiga noor ja nad ootavad, et laps oleks suurem ja tugevam. Viiendik põhjendas oma otsust sellega, et laps on olnud pidevalt haige.

Mõnest kindlast vaktsiinist on lapsevanemad enamasti keeldunud seetõttu, et nad ei pea vaktsineerimist konkreetse haigustekitaja suhtes vajalikuks. Ligi kolmandik keeldujaid peab kindlat vaktsiini ohtlikuks. Kõige rohkem ehk ligi kolmveerand lapsevanematest on keeldunud rotaviirusnakkuse vaktsiinist, veerand on loobunud B-viirushepatiidi vaktsiinist.

Kenderi sõnul on üllatav, et enim on keeldutud rotaviirusnakkuse vaktsiinist, sest tegu on suukaudse vaktsiiniga, mille manustamine ei ole valulik ja eksperdid on leidnud, et vanemad on selle vaktsiini hästi vastu võtnud.

Suurem osa vaktsineerimisest täielikult keeldunud lapsevanematest on seisukohal, et vaktsineerimine on ohtlik. Lisaks on pool neist täheldanud enda või tuttava lastel kõrvalnähtusi, mida nad seostavad vaktsineerimisega.

Pool vaktsineerimist mittetoetavatest vanematest ei pea vaktsineerimist vajalikuks. Lapsevanemad, kes olid varem lasknud oma last vaktsineerida, tõdesid, et on saanud uut informatsiooni, mis on nende suhtumist vaktsineerimisse muutnud.

Uuringust selgus, et vaktsineerijatest ligi 90 protsenti peab arstide ja terviseameti soovitusi usaldusväärseks. Kahtlejate ja mittevaktsineerijate seas oli usaldamine tunduvalt madalam. Kahtlejatest usaldab pea pool arstide ja ligi 40 protsenti terviseameti soovitusi. Vaid kümnendik mittevaktsineerijatest peab arstide soovitusi usaldusväärseks ja terviseameti soovitusi usaldab alla kahe protsendi vaktsineerimisest keeldujatest.

Kuigi üle poole kõigist vastajatest peab kaasaegseid vaktsiine ohutuks, usub kolmandik, et vaktsiinides on ohtlikke lisaaineid. Suur ebakindlus – vastatud oli variandiga "ei oska öelda" – valitses selle osas, kas vaktsiinid sisaldavad elavhõbedat ning kas vaktsineerimine võib põhjustada astmat ja allergiat.

Kender tõi positiivse tähelepanekuna välja, et võrreldes teiste riikide lapsevanematega usub vähem eestlasi, et vaktsineerimine põhjustab autismi. Tema sõnul võib selles rolli mängida meedia, mis on seda müüti piisavalt kummutanud.