Piia Jõgi ja tema kolleegide uuringud näitavad, et küllalt palju inimesi põeb läkaköha kergemalt või sümptomiteta, mistõttu ei pruugi arst seda läkaköhana diagnoosida. Veelgi olulisem leid doktoritöös on aga see, et läkaköha vastu tehtud vaktsineerimistel on olnud oodatud tulemus.

Nimelt vaktsineeritakse läkaköha vastu lapsi imikueas ning ka kooli ajal, mis tähendab et koolilaste ja hiljaaegu kooli lõpetanute hulgas see haigus nii kergesti ei levi. Kuigi läkaköha vaktsiin ei anna eluaegset kaitset, siis need, kes on kunagi olnud vaktsineeritud, põevad haigust kergemalt.

Aga tuleme korraks tagasi selle väga suure erinevuse juurde läkaköhaga kokku puutumise ja riiklike haigusjuhtude registreerimise vahel. Eestis registreerib taoliste haiguste juhtumid Terviseamet siis, kui arst on konkreetse haiguse diagnoosinud. Kui aga sümptomid on kerged, ei lähe selle köhaga perearstile.

“Inimesed ei lähe arsti juurde, kui ta ühe nädala köhib. Ja kui ta ka läheb, siis on võimalik, et läkaköha proovi ei võetagi,” selgitab Piia Jõgi. Samuti ei pruugi arst esimese hooga pidada seda läkaköhaks.

Seroepidemioloogilise uuringu ehk antikehade testi tulemused aga näitavad, et igal aastal puutub kokku läkaköha tekitava bakteriga (Bordetella pertussis) 5,9 protsenti inimestest, kuid vaid kolmandik neist räägib oma köhast perearstile.

Nii ongi, et vahe riiklikult registreeritud läkaköha avaldumise (0,013%) ja antikehatesti põhjal tehtud uuringu vahel 470 korda. Piia Jõgi nendib, et riiklikus statistikas väljendub läkaköhasse haigestumine madalamates arvudes kui hinnanguline testil põhinev uuring.

Kuidas see uuring valmis?

Piia Jõgi doktoritöö uuringutes osales 5027 inimest, kellest 4478-lt võeti seroepideemioloogilise uuringu jaoks proov ja 549 inimest osales prospektiivses köhivate patsientide uuringus. Seroepidemioloogilises uuringus vaadatakse vastava haiguse antikehade olemasolu inimese veres. See näitab, kas inimene on haigustekitajaga kokku puutunud või mitte.

Huvitav leid selles doktoritöös oli see, et kuigi riikliku statistika järgi ei ole meil üle 80-aastaste inimeste hulgas läkaköha diagnoositud, on antikehatesti põhjal eakad selle bakteriga kokku puutunud sama palju kui nooremad inimesed.

Piia Jõgi selgitab seda võimalusega, et eakatel ei pruugi läkaköha sümptomid esineda või on haigus kulgenud mingisuguste teiste sümptomitega.

Läkaköha kohta on tänu sellele doktoritööle nüüd ülevaade, kui palju tegelikult kogu rahvastikust on kokku puutunud läkaköhaga. Piia Jõgi hinnangul võiks seda uuringut korrata viie või kümne aasta pärast. Küll aga oleks tarvis sarnaseid uuringuid teiste vaktsiinvälditavate haiguste kohta, et saada ülevaade näiteks sellest, kui paljudel meist on teetanuse või difteeria antikehad.

Viis fakti läkaköha kohta:

1. Läkaköhale on iseloomulik köhimisega seotud oksendamine. Köhahood on kohati nii rasked, et haigel jääb hing kinni ning ta võib lämbuda. Kuid võib juhtuda, et nakatunud inimesel ei esine sellist köha või puuduvad üldse sümptomid, mis viitavad läkaköhale.
2. Köhahood võivad kesta 5–6 nädalat, raskemal juhul isegi üle kolme kuu.
   Läkaköha tekitab Bordetella pertussis, väike kepikujuline bakter, mis kandub inimeselt-inimesele piisknakkuse teel.
3. Eestis riiklikult registreeritud läkaköha juhtumeid aasta-aastalt järjest vähem. 2010. aastal oli 97 haigestumisjuhtu 100 000 elaniku kohta. 2017. aastal 4,3 haigestumist 100 000 elaniku kohta.
4. See näitab, et praegu Eestis kasutuses olev läkaköhavastane immuniseerimiskava on piisavalt tõhus, et hoida läkaköha avaldumus madal tasemel.
5. Praegu kasutatavate vaktsiinidega on võimalik vähendada läkaköha avaldumust, kuid haigust täielikult likvideerida pole tõenäoliselt võimalik.

Piia Jõgi doktoritööd “Läkaköha epidemioloogia ja sümptomid Eestis” juhendasid Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar ja TÜ peremeditsiini dotsent Marje Oona.