Stephen Meyers Wisconsin-Madisoni Ülikoolist ja Alberto Malinverno Columbia Ülikoolist nuputasid kivimite koostise põhjal välja, milline oli nende tekkimise ajal kliima. Et aga kliima sõltub oluliselt sellest, kui palju päikesepaistet Maa peale jõuab ja kuidas siin piirkondlikult jaotub, päikesekiirguse hulk ja jaotus aga omakorda oluliselt sellest, kuidas Maa parajasti ümber Päikese orbiteerib, siis võibki kive uurides teada saada, kuidas Maakera on kaugetel aegadel liikunud.

On teada, et Maakera tiirlemises ümber Päikese tuleb ette mitmesuguseid tsüklilisi muutusi, mis korduvad üle mitmete aastatuhandete üha uuesti. Maa orbiidi kuju on kord peaagu ring, kord selgelt piklik ellips; see ellips aga pöörleb ajapikku ümber Päikese nagu võimlemisrõngas ümber puusade; Maakera enda pöörlemistelg on kord rohkem, kord vähem viltu; Maa telg teeb ka ringe nagu vurrkanni telg.

Kokku on see liikumine üsnagi keerukas ja pole kindel, kui kaugele minevikku me võime neid tsükleid lähema mineviku põhjal teada.

Meyers ja Malinverno uurisid hoolikalt kahest kohast võetud kivimiproovide koostist. Ühed kivid, 55 miljoni aasta vanused, olid pärit Atlandi ookeani põhjast, teised, 1,4 miljardi aastased, Hiinast.

Siis simuleerisid nad arvutimudelil Päikesesüsteemi taevakehade võimalikke liikumisviise kauges minevikus ja vaatasid, millised liikumised kõige paremini kivimite koostisest järeldunud kliimaoludega kokku sobisid.

Selgus mõndagi, mis on nüüd lähemalt kirjas Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, kuid üks huvitavamaid järeldusi oli, et Hiina kivimite tekkeajal pidi Kuu olema Maale tõenäoliselt kümme protsenti lähemal kui praegu.

Et aga Maa ja Kuu vahemaa mõjutab tugevalt Maa ööpäeva pikkust, siis järeldavad Meyers ja Malinverno, et umbes poolteist miljardit aastat tagasi kestis ööpäev meie planeedil alla 19 tunni. Ja seda on ju praeguse 24 tunniga võrreldes ikka vähe mis vähe.