Tiirlemine

Kuu liikumist ümber Maa võib mingis mõttes tõesti kukkumiseks nimetada. See nagu kukuks pidevalt Maa poole, aga päris kukkumise hoiab ära see, et Kuul on ka orbitaalne kiirus. Füüsikud ütlevad vahel tangentsiaalne ehk puutujasuunaline kiirus. Kuu puhul on see umbes 1 km/s, aga sellest piisab, et see kenasti ümber Maa tiirleks.

Täpselt sama gravitatsiooniseaduse järgi tiirleb Maa ümber Päikese (orbitaalne kiirus 30 km/s), Päike ja teised tähed ümber Linnutee galaktika keskpunkti jne. Samuti saame saata satelliidi ümber Maa tiirlema, kui anda sellele algkiirus vähemalt 7,8 km/s.

Üldjuhul on sellise liikumise orbiidid ellipsi kujulised. Maa puhul on erinevus ringjoonest üsna väike, aga Kuu orbiidil on see juba märgatav. Gravitatsioonilise liikumise puhul kehtib seaduspärasus, mille tegi Johannes Kepler kindlaks juba tubli 400 aastat tagasi. Mida lähemal on tiirleja oma tsentraalkehale, seda suurem on selle orbitaalne kiirus. Seetõttu pole ohtu, et Kuu Maale ka lähimas punktis planeedile kukuks.

Tegelikult, kuna Päikese mass on nii Maa kui ka Kuu omast palju suurem, on Päikese gravitatsiooniline mõju Kuule üle kahe korra tugevam kui Maa oma.

Pöörlemine

Ent Maal ja Kuul on veel omakorda maid jagada seoses pöörlemisega. Praegu teeb Kuu ühe täispöörde ümber oma telje umbes 27,3 ööpäevaga, Maa 24 tunniga. Tõusust ja mõõnast tingitud hõõrdumine aeglustab pidevalt maakera pöörlemist ehk pikendab meie ööpäeva, aga see on vaid umbes 12 mikrosekundit aastas. Samal põhjusel eemaldub ka Kuu Maast umbes 22 mm aastas.

Teoreetiliselt oleks umbes 50 miljardi aasta pärast Maa ööpäev sama pikk kui praegu Kuul ja Kuu nii kaugel, et tema tiir ümber Maa võtaks aega 47 päeva praeguse 27 asemel. Seda tõenäoliselt aga ei juhtu, sest juba 2 – 3 miljardi aasta pärast on paisuv Päike aurustanud Maa ookeanid ja tõusu-mõõna nähtus jääb palju nõrgemaks.