Une pikkus muutub inimese elu jooksul tõesti palju, tõdes Aru. Näiteks vastsündinud magavad suure osa päevast; väikelastest kuni eakateni välja lüheneb une aeg ning pikeneb see aeg, kui oleme ärkvel. Väikese erandina tuleb ära mainida teismelised, kes tahaksid magada jällegi veidi enam.

Kuid üldiselt: mida vanemaks me saame, seda vähem me magame.

Teadlased ei ole aga ühele arvamusele jõudnud, miks see seaduspära kehtib. On siiski teooria, mida eelistatakse enim: meie ajule ei ole ette nähtud nii kaua elada.

"Kui inimene saab vanemaks, toimuvad tema ajus mitmed muutused. Üks on see, et teatud aju piirkonnas teatud neuronid kahjuks lihtsalt surevad ära. See on loomulik," rääkis Aru.

Seesama aju piirkond, mis on hüpotalamuse lähedal, tegeleb une stabiilsuse hoidmisega. Seega, kui sealsed neuronid surevad, muutub une hoidmine järjest viletsamaks. Seega läheb uni ära, sest vanal ajul ei ole enam piisavalt neuroneid, mis aitaks und hoida.