Lugeja küsib: kust tulevad äädikakärbsed?

Äädika- ehk puuviljakärbsed ilmuvad majja tavaliselt sedavõrd ootamatult, et võiks kahtlustada nende iseeneslikku õhust ilmumist. Kaasaegsete arusaamadega järgi aga maagiat süüdistada ei tasu. Küsimusele, kust äädikakärbsed tulevad ja kuidas seda ennetada, vastab Tartu ülikooli putukaökoloog Tiit Teder.
Et edasine jutt oleks selgem, siis kõigepealt äädikakärbeste elutsüklist. Nagu ühele täismoondega putukale kohane, on äädikakärbsel neli arengujärku – muna, vastne, nukk ja valmik. Valmikud munevad oma munad mädanevatele-käärivatele puu- ning köögiviljadele, marjadele jms. Peagi kooruvad munadest vastsed, kes toituvad mädanemisel-käärimisel osalevatest bakteritest ja pärmseentest. Vastsed nukkuvad sealsamas ja neist kooruvad mõne aja pärast tuttavlikud tiivulised, punasilmsed valmikud.
Kui kodus on äädikakärbsed, siis järelikult kuskil miski käärib. Muud varianti ei ole, sest vastsetele sobiva toiduta valmikuid ei arene. Teine asi, mis putukate elus suurt rolli mängib, on temperatuur. Putukad on oma arengus tõelised temperatuurisõltlased: toatemperatuuril areneb äädikakärbse munast valmik kümmekonna päevaga, jahedas keldris võib aga selleks kuluda paar kuud. Kümnest kraadist madalamal peatub äädikakärbeste areng sootuks (mis aga ei tähenda, et kümnest kraadist madalam temperatuur neid tingimata tapaks).
Suve keskel saabub aeg, kus äädikakärbestel arenemiseks sobilikke keskkondi jagub, sest mädanevat kraami on puude all ja otsas lademes – õunad, pirnid, ploomid jne. Sigimist ja arengut soosib nende välistemperatuurgi. Just siis saabub äädikakärbeste kõrgaeg. Tänu kiirele arengule jõuavad nad läbida mitu põlvkonda. Arvestades, et emane võib ideaaltingimustel (piisavalt toitu vastsetele ja optimaalne temperatuur) muneda kuni paar tuhat muna, siis võib tal juba kuu pärast olla neli miljonit lapselast (2000 × 2000).
Äädikakärbeste kõrgaeg saab looduses madalamate temperatuuride saabudes kiiresti otsa, aga tubastel tingimustel võib see jätkuda veel mõnda aega. Septembris keldrisse hoiule toodud õuntest võib äädikakärbseid tasapisi areneda veel hilissügiselgi. Äädikakärbseid võib koju tuua ka poest. Selleks, et äädikakärbes saaks areneda, ei pea olema mäda terve puuvili. Piisab ka väiksest mädaplekist. Kui puuviljad kotis läbi ei külmu, siis ei juhtu poest saadud äädikakärbse muna-vastse-nukuga miskit hullu ka talvel.
Mis siis teha, kui äädikakärbsed ei meeldi? Universaalsed lahendused on peidus juba eelnevas. Kui köögis miskit ei kääri ega mädane, siis pole liialt põhjust muretseda ka äädikakärbeste pärast. Riknemata viljadel nad ei arene. Teiseks, nagu öeldud, sõltub putukate areng temperatuurist. Kuna kümnest kraadist madalamal äädikakärbeste areng peatub, siis võite hoida külmikus kasvõi kasti mädanenud õunu, ilma et oleks põhjust karta sealt suurt äädikakärbeste uputust.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa