Vajadus lisasekundi lisamiseks tuleneb Maa ebaühtlasest pöörlemiskiirusest. Sajandi lõikes on astronoomiline ööpäev aatomkellade järgi arvatavast ajast iga päev keskmiselt 1,5—2 millisekundi võrra pikem. Iga 500—750 päeva tagant erineb kahe ajasüsteemi näit seega ligikaudu ühe sekundi. Nii lisatakse rahvusvaheliste kokkulepete alusel ajasüsteemide vastavusse viimiseks ametlikule ajale ikka ja jälle lisasekund. Viimati juhtus see 30. juunil 2015. Alates 1972. aastast on tehtud seda kokku 26 korral.

Enamike inimeste jaoks kaob lisasekund märkamatult. Erandjuhtudel võib see mõjutada arvutisüsteemide tööd. „Päris suur süsteem, kus on erinevad arvutid ja kellad ning need üritavad sünkroniseerida oma tegevust kellade järgi ehk erijuhtudel, kui keegi on sellise enam-vähem häki programmeerinud kusagile, mis eeldab, et kellad on väga täpsed, võib see mõningaid probleeme tekitada. Ent see ei ole suurem mure,“ märkis Tallinna tehnikaülikooli võrgutarkvara õppetooli juhataja Tanel Tammet möödunud aastal.

2012. aastal muutusid lisasekundi lisamisel ajutiselt kättesaamatuks mitmed veebikeskkonnad, näiteks Foursquare, Yelp, LinkedIn ja StumbleUpon. Samuti esines tõrkeid Linuxil põhinevate operatsioonisüsteemide ja Javas kirjutatud programmide töös. Osa süsteeme ei suutnud võrguprotokolli Network Time Protocol (NTP) poolt lisatava sekundiga toime tulla, mis viis nende hangumiseni.

Suuremad teenusepakkujad võtsid vahejuhtumist õppust. Möödunud aasta juunis lisasekund enam suuremaid probleeme ei valmistanud. Näiteks internetihiid Google lisab seekord suurema segaduse vältimiseks 31. detsembril alates kella 16.00st igale tavalisele sekundile kuni südaööni välja 13,9 mikrosekundit.

Tants lisasekundi ümber
Inimesed on teadnud juba enam kui sada aastat, et iga ööpäev pole täpselt sama pikk. Planeedi pöörlemiskiirust mõjutavad muu hulgas atmosfääris toimuvad muutused, liustike ja laamade liikumine ning isegi pinnase niiskuse suhteline sisaldus, rääkimata merepõhja ja lainete vahelisest hõõrdumisest. Väike mõju on ka planeedi sise- ja välistuuma pöörlemisel.

Nii otsustasid teadlased aja usaldusväärsemalt ja järjepidevamalt aja mõõtmiseks hakata kasutama aatomkelli. Alates 1967. aastast defineeritakse sekundit kui ajavahemikku, mis kulub tseesiumi aatomil 9 192 631 770 korda kahe energeetilise oleku vahel siirdumiseks. Täpse tsüklite arvu määramisel lähtuti 1895. aastal 1900. aastaks ennustatud päeva pikkusest. Kuna tegu oli taas keskmistatud sekundi pikkusega, kaldub aatomkella näit astronoomilisest ööpäeva pikkusest aja möödudes siiski kõrvale.

Lahendust nähti lisasekundis, mille lisamise vajalikkuse üle otsustab rahvusvaheline maa pöörlemise ja taustsüsteemide amet (IERS). Selleks suunatakse üle terve maailma asuvad raadioteleskoobid samaaegselt miljonite valgusaastate kaugusel asuvate aktiivse galaktikatuuma ehk kvasari suunas, mis võimaldab muu hulgas ülitäpselt määrata Maa pöörlemiskiiruse. Võrdlusmomenti pakub näiteks GPS-satelliitide liikumise jälgimine.

Samas jääb õhku küsimus, miks on lisasekundit sellisel kujul üleüldse vaja. Eriti arvestades, et inimkonna käsutuses on aja kulgemise mõõtmiseks märksa täpsemad meetodid, kui Päikese asukoha määramine taevalaotusel. Kui algselt näis see vastutulekuna näiteks meresõitjatele ja astronoomidele, siis nüüdseks on üks sekund viimaste jaoks täpsete mõõtmiste tegemiseks kaugelt liiga pikk ajaühik. Laevakaptenid ja tüürimehed eelistavad aga globaalset positsioneerimissüsteemi või selle analooge.

Nõnda seisab võti pigem poliitikas ja traditsioonides. Rahvusvahelisel tasandil on lisasekundi vajalikkuse vaieldud juba 15 aastat – lahendust aga horisondil ei paista.