Kärntõves hobused ja vähetuntud kangelane Karl Bachmann Vabadussõjas ({{commentsTotal}})

Vabadussõda
Vabadussõda Autor/allikas: Fotis, A-270-160i

Vabadussõja teemal on avaldatud uurimusi ja mälestusi lahingutest ning kangelastest, kuid tagaplaanile on jäänud Eesti sõjaväe eluspüsimise eest hoolitsenud inimesed.

Üks neist meestest, ilma kelleta olnuks küsitav Eesti ainsa võiduka sõja tulemus, on kapten Karl Bachmann. Bachmannist ja keerulisest olukorrast, milles ta leidis end Vabadussõjas olevat, kirjutab Tartu Ülikooli ajalootudeng Toivo Kikkas.

Karl Bachmann. Autor: RA.ERA.495.7.263

Karl Bachmann sündis 1890. aastal ja pärines Lehtse vallast Järvamaal.

Tema päritolust ja noorusaastatest on selginenud vähe, teada on vaid see, et ta õppis Peterburi 7-klassilises kommertskoolis. Tuleviku silmas pidades oli see kahtlemata talle abiks, kuna kommertskoolides õpetati kaubandusaritmeetikat, raamatupidamist ja kaubanduslikku kirjavahetust. Just selliste asjadega tuli Bachmannil Vabadussõja ajal tegeleda.

Esimese maailmasõja puhkedes astus noor Karl 1914. aasta septembris vabatahtlikult Vene armeesse. Nelja kuu möödudes sai ta lipniku auastmes ohvitseriks ja läks 55. Podolski jalaväepolgu ridades rindele. Mis sellise otsuseni viia võis, on raske on öelda. Karl oli selle väiksema osa eesti ohvitseride seas, kes olid abielus. Pole täpselt teada, kas ta oli abielus juba sõja puhkedes, kuid välistada ei saa õnnetut armastust.

Sõjas võitles Karl luureroodu juhtides hulljulgelt, kippudes korduvalt vabatahtlikult eesliinile ja saades mitmel korral haavata. Tasuks sai ta mitmeid kõrgeid autasusid, sealhulgas Püha Vladimiri 4. järgu ordeni vapruse eest lahingus.

Paraku päris Karl ilmasõjast ka tõsised tervisekahjustused, mis võisid mängida olulist rolli tema järgnevates katsumustes. Nimelt sai ta ühes lahingus suurtükimürsu plahvatusel nii tõsiselt põrutada, et tunnistati edaspidi kõlbulikuks vaid riviteenistuses.

Karl lahkus Vene armeest 1917. aasta sügisel, et liituda Eesti rahvusväeosadega nüüd juba kapteni auastmes.

Vabadussõja puhkedes määrati ta vastloodud Eesti Rahvaväe 4. jalaväepolgu majandusülemaks Narva rindel. Selles ametis tuli tal hoolitseda sadade meeste varustamise eest kõige eluks tarvilikuga. Pidades silmas, et Rahvavägi loodi vaid veidi rohkem kui nädal enne Vabadussõja puhkemist, ei olnud midagi saada ja puudusid toimivad institutsioonid. Raskustest hoolimata võib öelda, et Karl tuli enda ülesannete ja alluvate juhtimisega toime.

Probleemid kerkisid esile seoses hobustega. Nimelt tugines Rahvavägi raudteetranspordi kõrval hobutranspordile, kuid erinevate asjaolude tõttu kimbutas Eestis tollal hobuseid kärntõbi.

Tegu on hobuste nakkushaiguse, sügelistega, mis levisid jõudsasti nii sõjaväe kui eraomanduses olevate loomade seas. Vaevalt oli varem rindel lahingutes võidelnud Karlil palju aimu, kuidas seda kurja tõbe ravitseda. Olukorda raskendas ka asjaolu, et puudus oli loomasöödast, hobustele mõeldud kaerast.

1918. aasta oli Eestis põllumajanduses raske ja puudu oli nii teraviljast kui lihast, rohkem kui tarvis jagus vaid kartuleid. Toitlusministeeriumis võeti 1919. aasta veebruaris, veterinaaridega konsulteerimata vastu otsus vähendada hobustele mõeldud päevast kaeranormi olulisel määral. Kuid nii nagu inimestel on ka hobustel alatoitumus igasuguste haiguste soodustingimuseks.

On täiesti võimalik, et Karl jäi hobuste ravimisega hätta või hiljaks. Igatahes oli tema vastutusel olnud üle kahesajast hobusest märtsikuu lõpuks ligi kolmandik kärntõves ja olukorra üle avaldas tõsist muret kindralmajor Aleksander Tõnisson.

Tõnisson juhtis 1. diviisi, mille alluvuses 4. jalaväepolk oli. Kindral oli tuntud hobuste eest hoolitsejana ja nendega halvasti ümber käinud sõjaväelaste karistamisega. Karli alluvuses hobuste hoolitsemise eest otseselt vastutav leitnant Johannes Siir tagandati tekkinud olukorra tõttu polguülema poolt ametist. Karl pidas otsust ebaõiglaseks ja soovis enda ametist vabastamist, jätkates samal ajal siiski ravivahendite otsimist hobuste raviks.

Ühe olulise komponendina raviva salvi valmistamisel oli roheline seep. Seda lootis Karl saada Kreenholmi vabrikust, kuid sealne juht John Blös keeldus seepi andmast, tuues kirjalikus vastuses põhjuseks vabriku enda vajadused ja väikesed varud. Karli pealekäimise peale lubas Blös kasutada tutvusi kõrgete sõjaväelaste seas ja ta kohtusse anda. Võimalik, et ilmasõjast saadud vigastused, mis olid Karlil põhjustanud probleeme närvidega, aitasid konflikti tekkimisele kaasa.

Raske on öelda, kas Karlile sai saatuslikuks Blös või tema enda ebarahuldav töö. Igatahes tagandas kindral Tõnisson Karli halva naljana 1. aprillil ametist. Karl avaldas sellepeale protesti ja tema koostatud ettekandest on näha, kuivõrd pingul olid tema meeled: irooniliselt märgib ta jutumärkides, et just tema on süüdi selles, et kogu vabariigis möllab kärntõbi.

Kuna Karl oli vahetult enne tagandamist andnud sisse palve end ametist vabastada, nõudis ta nüüd aukohtus asja arutamist. Seniks jättis polguülem polkovnik Aleksander Seimann ta ametisse, sest polgu majandusala korraldamiseks oli tarvis leida Karlile mantlipärija.

Seda, et lugu ei olnud lihtne ja Karl ilmselgelt süüdi, tõendavad asjaolud, et antud juhtumit ei märgitud tema teenistuslehele kui distsiplinaarkaristust ja järgnev ametipost oli tal juba 3. diviisi intendandina, mis tähendas diviisi varustusala eest vastutamist. Seega sai Karl hoopis ametikõrgendust. Tervise tõttu ei püsinud ta selles ametis küll kaua, kuid tegi veel Vabadussõjas karjääri ja läks kiiduväärt teenistuse eest erru alampolkovniku auastmes.

Karli edasine saatus on segane ja tema jäljed kaovad Ameerikasse, kus ta olevat surnud. Tõde ei suutnud tollal välja selgitada ei politsei ega diplomaadid.

Probleemi hobuste laialdaselt levinud kärntõvega suudeti ohjata alles 1919. aasta juunikuus. Hinnanguliselt nakatus Vabariigis Vabadussõja ajal kärntõppe kokku 2000 hobust. Seega tuleb rõhutada, et probleem oli laiem ja kapten Karl Bachmanni juhtumi näol oli selle põhjustes kindlasti palju inimlike tegureid.

4. Eesti polgu 3. pataljoni ohvitserid. Karl Bachann istumas keskel. Autor: Sõjamuuseum, 3-1482

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: