“Väikerahvaste sõjakogemusega tuleb eraldi ja põhjalikumalt tegeleda,” ütleb hiljuti Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis doktoritööd kaitsnud Liisi Esse.

Eriti kehtib see idarinde kohta, mida on võrreldes läänerindega tunduvalt väiksema detailsusega uuritud. Üks Esse tulevikuplaane teadustöös ongi seotud Vene impeeriumi eest sõdinud vähemuste sõjakogemusega, kuivõrd nii ida- kui läänerindel võidelnud rahvakildude kogemus erineb märkimisväärselt suurrahvaste omast. Sõja tagajärjel lagunes neli impeeriumi.

Teadaolevalt sõdis esimeses maailmasõjas Vene armee koosseisus 80 tuhat eesti meest, naissõdurite kohta andmed puuduvad, kuid naisi töötas kindlasti õdede ja sanitaridena. Koos teistel rinnetel võidelnutega võis eestlasi kokku olla ligi sada tuhat, suur osa 1890ndate aastate alguses sündinud mehed, kes rindele minnes olid 20–30-aastased. Teiste vähemuste seas osales “unustatud sõjas” lätlasi ja leedukaid, aga ka juute ja islamiusulisi.

Mida tähendab “unustatud sõda”?

Ajaloolane Liisi Esse selgitab, et Lääne-Euroopas ei ole esimene maailmasõda, kindlasti unustatud või tähtsusetu sündmus. Iseäranis arvukalt toimus suuri rahvusvahelisi konverentse ja algatati mahukaid uurimisprogramme muidugi 2014. aastal, mil sõja algusest möödus täpselt sada aastat. Ida-Euroopas ei ole sündmus aga päris võrdse tähelepanu all olnud, kuigi teatud huvi kasv on siingi aset leidnud. Näiteks on Rahvusarhiivi ja akadeemik Tõnu Tannbergi eestvedamisel algatatud edukas ühisloome projekt Ilmasõda eesti sõdurite kohta info kaardistamiseks ning avaldatud artiklikogumikke ja allikapublikatsioone.

Teatav lõhe Ida ja Lääne vahel on Esse hinnangul tingitud eelkõige sellest, et 20. sajandi kulg on toimunud erinevalt.

“Pärast esimese maailmasõja lõppu tulid kohe peale nn jätkusõjad – Eesti kontekstis oli selleks vabadussõda, mida 1920ndatel–1930ndatel aastatel tähtsustati oluliselt rohkem. Eesti oli noor riik ning vajas rahvusliku eneseteadvuse ülesehitamise protsessi jaoks keskset sündmust, millele toetuda. Vabadussõda sobis selleks väga hästi,” seletab ta, rõhutades veel kord, et esimene ilmasõda oli eestlaste jaoks võõras ja, nagu sõjameeste kirjadest ja mälestustest välja tuleb, ka võrdlemisi mõttetu sõda.

Esimene maailmasõda jäi hiljem teise ilmasõja varju ning selle tulemusel alanud Nõukogude perioodiks oli ajalookäsitlus tervikuna juba niivõrd komplitseeritud ja politiseeritud teema, et adekvaatne analüüs, sündmuste ja nende mõjude läbitöötamine ning kultuuriliste traumadega tegelemine ei olnud lihtsalt võimalik. Lisaks ei nähtud imperiaalses sõjas ka ideoloogiliselt midagi positiivset. Hiljem, kui Eesti iseseisvus taastati, kulus suurem osa ajaloolaste tähelepanust jällegi teise ilmasõja, nõukogude perioodi ja ka vabadussõjaga tegelemisele. Nii ongi esimene ilmasõda jäänud ajaloosündmuste läbitöötamises tahaplaanile.

Kahju on vaid sellest, et seda vahetult kogenud inimeste üleelamistest on Eestis olemas vaid kirjalikud allikad. 1960ndate teises pooles, mil sõjast oli möödunud pool sajandit, tehti läänes tublisid pingutusi selleks, et ilmasõjas osalenute mälestused ja kogemused videolindile jäädvustataks, Nõukogude Liidus jäi see etapp paraku vahele. 1990ndatel hakkas nende põlvkond aga juba kaduma.


Ka Liisi Essel olid oma uurimistöös kasutada peaasjalikult arhiivimaterjalid – sõdurite kirjad kodustele, ajalehetoimetustele, päevikud, hilisemad mälestused, mida erialakeeles egodokumentideks nimetatakse.

Mida mõtles ja tundis eesti sõdur esimeses ilmasõjas?

Liisi Esse keskendub oma viiest teadusartiklist ja katusartiklist koosnevad doktoritöös “Eesti sõdurid Esimeses maailmasõjas: sõjakogemus ja selle sõjajärgne tähendus”, nagu pealkirigi ütleb, eeskätt eesti rahvusest reasõdurite kogemuse üldistatud kujul mõistmisele ja sõjakogemuse ühiskondliku tähenduse mõtestamisele.

Selleks tuli läbi töötada 1123 egodokumenti, millest kõige mahukama osa moodustasid rahvusarhiivis, ajalooarhiivis ja erakätes leiduvad kirjad. Lähemalt õnnestus tutvuda 13 inimese päevikuga ning 95 inimese mälestustega, millest veerandsada on ka raamatu kujul avaldatud.
Küsimusele, mida uurija üldse sõjakogemuse all silmas peab, vastab Esse: “Sõjakogemusena käsitlen seda, kuidas sõjasündmused läbi elanud inimesed neid enda jaoks mõtestavad ja teistele edasi annavad. Siinjuures eristatakse kolme tasandit. Esiteks saab tegeleda reaalselt toimunud sündmustega ehk päriseluliste episoodidega, mis inimestega juhtuvad, aga nendeni on ajaloolasel egodokumente kasutades üpris keeruline, kui mitte võimatu jõuda. Mina ei ole oma töös reaalsete sündmuste konstrueerimist ka eesmärgiks võtnud.”

Teine tasand on sündmusi läbi elanud inimeste kogemused, mida nad ise on püüdnud mõtestada, kas siis kohe pärast sündmuse toimumist või hiljem meenutades. Kolmanda tasandi moodustab kogemuse esitus ehk kogemuse kirjalik ülestähendus või suusõnaline edasiandmine, mille analüüsi kaudu jõuab uurija kogemuse endani.

“Teise ja kolmanda tasandi erinevus võib seisneda juba selles, kuidas inimene sündmuse endamisi mõtestab ja kuidas toimunust teistele jutustab. Kogemise ja esituse vahel on terve rida filtreid,” räägib Esse ja loetleb: “Mälu, adressaat – väga palju sõltub sellest, kellele kirjutatakse, kas emale-isale, tüdruksõbrale või kaassõdurile. Ka kirjutamise viis, mälestuse talletamise formaat ja aeg on olulised. See tähendab, kas oma kogemusest kirjutatakse vahetult sündmuse käigus, näiteks aastal 1914 või paarkümmend aastat hiljem.”

Kõiki neid tegureid arvesse võttes on näha, kui palju eestlaste lood oma olemuselt üksteisest erinevad. Kindlasti on sündmuste tõlgendamisel ja kogemuste vahendamisel määravaks ka hariduslik ja sotsiaalmajanduslik taust, isiksuseomadused, konkreetsed situatsioonid rindel, millesse satuti jne.

Eestlaste materjale rahvusvahelise ajalookirjandusega võrreldes leidis Liisi Esse nii sarnaseid kui erinevaid jooni. Sõdurite kirjutistes keskenduti, nagu ikka, enese- ja vaenlase kuvandile, suhetele kaassõdurite, koduste ja lähedastega, väljendati hirmu nii surma kui ka kojupöördumise ees – seda oodati ja kardeti ühtviisi, kohanemine tsiviilühiskonnaga võis kujuneda vaevaliseks.

Huvitaval kombel ei tule eestlaste muljetest ja mälestustest esile seltsimehelikkuse tunnetamine kaassõduritega. Sellel on mitmeid võimalikke põhjuseid, aga ka tagajärgi.

Kamraadlus, mis üldjuhul on üks kõige tugevamaid tundeid iseloomustamaks sõjakogemust igal rindel, oli eestlaste seas visa tekkima näiteks seetõttu, et eestlasi Vene sõjaväes eriti ei usaldatud. Üldise saksavastasuse kontekstis suhtusid venelased läänekubermangudest pärit elanikesse kahtlustavalt. Impeeriumivastaste meeleolude tekkimise vältimiseks olid teised rahvused Vene armees laialipillutatud (eestlased jõudsid rahvusväeosade loomiseni alles 1917. aastal). Lisaks oli paljude eestlaste vene keele oskus kehvake, mis muutis lähemate sidemete tekkimise rindekaaslastega keeruliseks. Umbusaldamine ja tagakius õõnestasid võitlusvaimu ning pani paljusid väejooksu plaane mõlgutama.
“Eesti mehed tundsid end isoleerituna. Umbkeelsena oli raske õppustel hakkama saada,” iseloomustab Esse ja räägib, et kirjades esineb pihtimusi kodustele ja põgenemisstsenaariume koos arutluskäiguga võimalikest karistustest, mis katse ebaõnnestumise korral väejooksikut tabavad.

“Allaandmise ja rindelt põgenemise mõtteid esineb sõdurikirjades üksjagu. Siin tuleb samuti esile potentsiaalne erisus suur- ja väikerahvaste meeleolude vahel. Kuivõrd kamraadlus eesti sõdurite seas oli nõrk, oli mentaalselt lihtsam deserteeruda. Seda ei käsitletud kaaslaste reetmisena.”

Katkendid Harald-Viktor Dahli mälestustest. (Allikas: ERA 2124-3-90, l. 10–11.)

Kirjadest selgub, et kui sõja alguses oli patriotism isegi suhteliselt kõrge, hakkas ind ajapikku raugema. Esialged võidud pöördusid kiiresti kaotusteks, maad võttis sõjatüdimus ning meestel oli üha raskem endas motivatsiooni leida. Nii ei kohta esimese maailmasõja kogemuste hilisemas meenutamises ka erilist nostalgiat.

“Eestlased ei näinud ennast võitjate või sõjakangelastena. Neil oli üldse raske seda sõda mõtestada, haarata kinni mingist kõrgemast ideest,” räägib Esse.

Kuid hoopis huvitavam probleem, millele keskendus doktoritöö viies artikkel, tegeleb küsimusega, mil määral osati esimeses ilmasõjas saadud kogemusi hilisemas elus ära kasutada ja rakendada ning milline võis olla nende tähendus veteranide edasises elus. Silmas on peetud neid mehi, kes osalesid näiteks hiljem vabadussõjas või teises maailmasõjas või pidid oma minevikuga silmitsi seisma okupatsioonide keerises.
Väiksema valimi põhjal tehtud analüüsi pinnalt ei saa Liisi Esse sõnul teha küll kõikehõlmavaid järeldusi, kuid seoste ja probleemide kaardistamise käigus saadi edasiseks tööks paljulubavad eeldused.

Sõjas omandatud strateegiate rakendamine kriitilistes situatsioonides

Esimesele maailmasõjale järgnenud sündmused kujunesid Euroopas erinevalt. Eestis mõjutas sõdurite kojupöördumise protsessi ja kollektiivse mälu mustrite kujunemist iseseisvuse väljakuulutamine, seejärel Saksa okupatsioon, siis vabadussõda. Need sündmused raamistasid ilmasõja mälestuste kirjapanemist ja hilisemat tõlgendamist, ent mõjutasid tuntavalt ka seda, kuidas riik ja ühiskond suhtusid erinevatesse sõjaveteranide gruppidesse või milline oli veteranide majanduslik olukord.

Liisi Essele tundub, et eesti sõdurid pigem pisendasid oma panust maailmasõjas võrreldes vabadussõjaga. “Väärtustati eelkõige praktilisi sõja-alaseid teadmisi, mida vabadussõjas ja teistes kriitilistes olukordades kasutada,” tähendab ajaloolane.

Ta toob näiteks nelja mehe kirjade ja hilisemate Nõukogude julgeolekuorganite ülekuulamisprotokollide analüüsi, mis keskendus just sellele, kas meeste hoiakus või käitumises peegeldub sõjakogemusele viitavaid strateegiaid. Mehed olid võimude kätte sattunud küll mitte ilmasõjas osalemise tõttu, vaid muudel põhjustel (näiteks Omakaitses teenimise pärast), kuid süü konstrueerimisel kasutati seda ülekuulatavate survestamiseks osavasti ära. Nagu oodatud, leidis hüpotees sõjaõppetundide ning hilisemate kriitiliste olukordade seoste kohta analüüsi käigus kinnitust. Protokollidest nähtub, et mehed kasutasid näiteks laveerimistaktikat, proovisid maha salata teatud episoode, lõid kinnipidamisolukorras kasulikke kontakte ja muud taolist, mida sõjategevuses samuti ette tuleb.

Edasise uurimistöö raames sooviksi Esse süvitsi tegeleda sõja mõtestamisega pikemal aegreal ehk terve 20. sajandi lõikes. “Mind huvitab sõja tähendus ja selle muutumine aja jooksul,” ütleb ta.

Edasist uurimist vajaks näiteks veteranide vaade 1920ndatel–1930ndatel aastatel. Jäid nad ju riigipoolsete toetuste ja tunnustuse poolest vaeslapse ossa, sest olid sõdinud n-ö vale riigi eest.

Nende elukäik vabariigi ajal, teise maailmasõja ja Nõukogude ajal võimaldab mõista, kuidas sõjakogemused ja keeruliste aegade kriitilised sündmused (okupatsioonid, repressioonid jmt) üksteist mõjutama hakkasid.

Kes oli kangelane, kes vaenlane

Huvitav leid Esse analüüsis on sõdurite enesekuvandi muutumine aja jooksul.

“Kui esimese maailmasõja alguses joonistus ka sõjameeste teadvuses vaenlase võrdkujuna välja (balti)sakslaste kuvand, siis aja jooksul suhtumine pehmenes,” jutustab Liisi Esse. Nad esindasid eestlaste jaoks siiski kultuurrahvast ja eriti Saksamaa näol piirkonda, kus elu on arenenum. Huvitavaid kirjeldusi leiab näiteks selle kohta, kui rinne jõudis Austria-Ungari või Saksamaa pinnale ja sõdurid, hämmastunud ja lummatud, kirjeldavad kodustele nähtud eluolu ja isegi majapidamistes leiduvat tehnikat. “Ju see avaldas muljet,” täheldab doktoritöö autor. “Niisiis oli ka sõttamineku juures harivaid ja silmaringi avavaid momente – suur osa sõduritest sattus ju esimest korda elus oma kubermangu piiridest väljapoole. Noorte meeste jaoks oli kogu olukord ehk teatud määral ka põnevust tekitav ja romantiline,” ütleb ta.

Mis puutub sõjakangelase kuvandisse, siis eesti mehed kujutasid end sellena, kui üldse, pigem sõja alguse patriotistlike meeleolude taustal. Hiljem asendub kangelase roll ohvri rolliga. Nii sõjaaegsetes kirjades kui ka hilisemates mälestustes käsitletakse eesti rindekaaslasi kui inimgruppi, kellele Vene armees liiga tehti. 1920.-1930. aastatel kirjutatud mälestustes rõhutatakse küll enam juba seda, kuidas eestlased sellest oma taibukuse, tubliduse, töökuse ja julgusega üle olid. Teisalt võib kirjalikest allikatest aimata sõjas osalenute arusaama sellest, et ühiskond ei oota “nutulaule”, vaid pigem kangelaslugusid, mida ka adressaatidele püüti pakkuda.

“Igal juhul on niisugused suhtumuslikud nihked väga huvitavad ja taanduvad taas kord Eesti vabariigi loomise ja vabadussõja võidu meeleoludele. Seega võib väita, et kui muutub üldine ühiskondlik või ajalooline kontekst, muutuvad ka hoiakud ja tõlgendused. Kas need just kogemust ennast muudavad, on küsitav, aga tõlgendust küll,” võtab Liisi Esse pikalt uuritud teema kokku.

Liisi Esse kaitses doktoriväitekirja “Eesti sõdurid Esimeses maailmasõjas: sõjakogemus ja selle sõjajärgne tähendus” 24. augustil Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis. Töö juhendaja oli dotsent Aigi Rahi-Tamm, oponent Bradley Woodworth New Haveni ülikoolist Ameerika Ühendriikidest.