Neurasteenia tähendab meditsiinisõnastiku kohaselt psüühilise ja füüsilise stressi nõrka taluvust, milline ilmneb väsimuse, unetuse, ärritatuse ja erinevate somaatiliste häiretena. Selline „närvinõrkus“ arvati iseloomustavat suurt osa meie esivanemaid sada aastat tagasi. Kõlas ka termin Hysteria estonica. Kuivõrd need hinnangud lähtusid pahatihti eesti enda mõttemeeste sulest, võib oletada, et tegemist oli alles kujunemisjärgus rahva alaväärsustunde väljendusega. Õigupoolest saadi toonagi aru, et eestlaskond oli rahvusliku ärkamise käigus suuri edusamme teinud. Küsimus oli pigem: „Kuidas edasi?“. Vastuse leidmisel kiputi ajastule omaselt usaldama liigselt loodusteadustel põhinevaid ideoloogiaid.

„Neid ei nimeta keegi idioodiks“, kirjutas Nikolai Pirogov – seesama, kelle kuju seisab Tartu raekoja taga – oma mälestusteraamatus lätlaste kohta. Tekib küsimus, keda siis sellise nimega kutsuda? Tuleb tunnistada, et tsitaat pärineb lõigust, milles kuulus arstiteadlane võrdleb omavahel lätlasi ja eestlasi.

Pirogov oli aastail 1836-1841 Tartu ülikooli kirurgia professor. Oma eluõhtul avaldatud mälestustes pidas ta vajalikuks meenutada kunagist kodulinna, mh oma lätlannast teenijannat, kelle kohta ta kiitusega kitsi ei olnud. Paraku oli proua abielus eestlasega, kelle positiivsel iseloomustamisel on Pirogov ettevaatlikum. Ta küll vabandab (peab võimalikuks, et tegemist on mingi kohalike omavahelise „kana kitkumisega“), kuid toob siiski ära mõned sakslastelt kuuldud anekdoodid eestlaste kohta.

Need on rahvusvaheliselt levinud lood lollidest, näiteks sellest, kuidas raha maa sisse kaevates loodetakse „rahapuu“ kasvama hakkamist.

Eelnev oli eelarvamused, kuid mõned Pirogovi argumendid meie lõunanaabrite kasuks – nt märkus, et läti keel on lähedane sanskriti keelele ning et lätlased on slaavlaste sugulasrahvas – olid juba teine tase, sissejuhatus teadusdiskussioonile. Pirogovi võrdlus leidiski edaspidi meenutamist lähtuvalt toonasest teadusmetoodikast. Nimelt eeldati kõigepealt, et kahe naaberrahva saatus ning sellest lähtuvalt ka sotsiaalmajanduslik olukord on viimaste aastasadade jooksul olnud identne. Samas näitas keeleteadus, et naabrid kõnelevad erinevatesse keelkondadesse kuuluvaid keeli. Ajastule omaselt kiputi rahvuslikke tunnuseid (keel) seostama rassilistega. Bioloogiliselt pidanuks naabrid niisiis erinema. Tekkinud oli põnev mudelsituatsioon. Võis eeldada, et kui kahel ajalooliselt ja tulunduslikult üdini sarnasel naaberrahval on mingeid erinevusi käitumismustrites, peab seda põhjustama asjaosaliste rassilis-bioloogiline taust.

Edaspidi püütaksegi heita valgust mõnedele omaaegse teaduse arutluskäikudele, mis lähtusid inimese biologiseerimisest tasemeni, kus ka iseloomuomadusi ja kalduvusi usuti olevat kaasa sündinud. Tähelepanu all saab olema eestlase „diagnoosimine“ nii võõraste kui omade poolt. Olgu siinkohal veel märgitud, et artikkel vaatleb vaid omaaegseid diskussioone, tänapäevase teaduse ja epidemioloogia seisukohti eesti rahva tervise, elujõu ja vaimse kvaliteedi asjus siin ei puudutata.

Rass ja rassism

“Eesti Nõukogude Entsüklopeedia” defineerib inimrassi kui „kehaehituse pärilike tunnuste poolest sarnaste inimeste ajalooliselt kujunenud piirkondlikke rühmi“. Neutraalsel kujul lähtub rassiteadus loodusteadusele omasest soovist populatsioone võrrelda ja süstematiseerida. Paraku asuti sel moel – lähtudes Euroopa-kesksusest ning ajastu ühiskondlikust nõudlusest – toetama ka inimkonda stratifitseerivaid käsitlusi, sj rassismi, nähtust, millest alates 20. sajandi teisest poolest on püütud vabaneda. Seda eeskätt Hitleri-Saksamaal toimunu pärast, kus rassidoktriin sai ametlikuks ideoloogiaks ning seetõttu leidsid aset genotsiid jm inimsusevastased kuriteod.

Saksamaa ei olnud ainus. Süüst ei olnud puhtad ka muud ühiskonnad. Rassismi elujõud lähtus ühelt poolt usust loodusteaduste objektiivusse ning teisalt eelarvamustest ja poliitilisest demagoogiast. Oli ju 19. sajandil välja kujunenud nn teaduslik rassism eeskätt eitav reaktsioon valgustusajastul levima hakanud liberaalsetele ideedele, millised õõnestasid senise ühiskonna olulisi tugitalasid (nt orjandust USA-s ning koloniaalpoliitikat). Üks võimalus olemasoleva õigustamiseks oli püüda seda teha justkui teaduslike argumentidega. Selleks kasutati näiteks inimese väliseid morfoloogilisi tunnuseid, eeldades, et viimased osutavad teatavale põhjuslikule seosele tunnuse kandja ühiskondliku positsiooniga.

Usuti, et loodusseadused pakuvad inimese kirjutatud paragrahvidele objektiivsema alternatiivi. See tähendab, et isegi kui seaduse järgi on mustad ja valged ning mehed ja naised võrdsed, ei ole nad seda „looduse seaduste“ (-teaduste) alusel. Ka Eestis usuti, et mainitute ülimuslikkus ei võimalda neid „parlamendi otsuste alla anda“.

Traditsioonilisele Euroopa-kesksele inimeste jagamisele nahavärvi alusel lisas 19. sajandi teadus „koljumõõtmise“. Asub ju peas aju – mõtlemisorgan!

Aju suurus kui vahend inimeste lahterdamiseks, taandus siiski küllalt ruttu.

Vahest ainult meeste-naiste võrdluses tekitas see veel mõnes härrasmehes kiusatust – keskmine naise aju on nimelt väiksem kui mehe oma, sest ka naine ise on väiksem…

Järgmisena asutigi aju kuju kallale. 19. sajandi keskel kerkis rassiteaduses esile teooria, milline väärtustas nn pikapealisi (dolihhokefaalseid) inimesi. Õpetus sündis Rootsis, kus selliseid isikuid on palju. Pikapealisus sai edaspidi ka nn „põhja rassi“ kui euroopa tsivilisatsiooni „lipulaeva“ oluliseks tunnuseks (lisaks hele nahk ja juus).

Mida aeg edasi, seda enam huvitas teadlasi aju detailsem morfoloogia, nt selle kurdude ja vagude võrdlemine eri rahvaste ja inimrühmade juures. Võrdlusmaterjali valikul toetas juba olemasolevaid eelarvamusi 19. sajandi keskel esile kerkinud Charles Darwini evolutsiooniõpetus, milline võimaldas ehitada silla inimese juurest loomariiki. Evolutsiooniõpetuses sisalduv rekapitulatsiooniteooria sobis ka kultuuride võrdlemiseks. Võidi arvata, et paljud rahvad lihtsalt ei ole veel arenenud sellele tasemele, kuhu eurooplased. Sealjuures mööndi, et viimastegi ajaloos on olnud primitiivne faas, lisaks tunnistati ka valge rassi hulgas vähemevolutsioneerunud rühmade olemasolu. Eestlasigi paigutati pigem viimaste hulka. Õigupoolest levisid esialgu isegi teooriad, millised nägid soome-sugu rahvaid rassiliselt hoopis väljaspool Euroopa ühisperet.

Rassiteadus eestlastest

Arst ja hilisem Tartu ülikooli rektor, Hendrik Koppel, kirjutas 1902. aastal: ”Vanemad inimesed jätavad kohkudes töö seisma, kui nooremad neile jutustavad, missugused moonutused need eestlased suurema jao koolides tarvitusel olevate maateaduse ja ajalooraamatute järele olevat. Mõnigi kaugemal olija, kes meie maad ega meid endid ei tunne, tänab Jumalat, et ta mitte üks niisugustest ei ole.”

Koppel tervitas sellisel moel Tartu teadlase, Richard Weinbergi, bioloogilis-etnograafilist uurimust oma kaasmaalaste kohta. Sellest võis lugeda, et: ”Loodus on eestlasi nii hästi keha kui ka vaimu poolest nii hääde annetega ehtinud, et nemad hariduslikule tööle ja edenemisele niisama kõlblikud on kui teised valgete rahvaste kogu liikmed.” Siin tsitaadis tajume vihjet eestlaste kirjeldamise intriigile, sellele, et olid ajad, mil maarahvast ei peetud „valgesse rassi“ kuuluvaks.

Eestlaste ja teiste läänemeresoomlaste paigutamine Euroopale võõrasse inimrühma algas koos füüsilise antropoloogia sünniga 18. sajandi lõpus, mil Johann Friedrich Blumenbach määras (tõsi küll – „põhjapoolsed“) soomlased „mongoleiks“. Ilmselt oli sellele järeldusele jõudmisel oluline roll saamidel, keda peeti nii oma eluviisi kui väljanägemise poolest Euroopale võõrapäraseks rahvaks.

Nõndanimetatud mongoliteooria hakkas 19. sajandil elama oma elu ja kehtima kõigi soome-sugu rahvaste kohta. Seda vaatamata sellele, et kohapealsetelt (Tartu ülikooli) teadlastelt kostis ka teistsuguseid mõtteid. Nii mainis Karl Ernst von Baer 1814. aastal oma doktoritöös küll meie esivanemate justkui kitsaid silmapilusid, kuid siiski mitte nii kitsaid kui saamidel. Ka Tartus 1828. aastal esimese uurimuse füüsilise antropoloogia vallas koostanud Alexander Hueck kirjutas, et eestlase kolju ei meenuta mongoli oma. Ka mitte eurooplase oma. Ta soovis eestlased paigutada eraldiseisvasse rühma eurooplaste ja aasialaste vahele. 1850. aastaks oli ka Baer sellise seisukohani jõudnud.

Sõnum soomlastest-mongolitest levis teatmike ja õpikute abil. Teaduskirjandusest hakkas läänemeresoomlaste kohta käiv mongoliteooria taanduma 19. sajandi lõpul. Mõnikord seostatakse murrangut anekdootliku looga, mis algas prantslaste kaotusest Prantsuse-Preisi sõjas 1871. aastal.

Siis väideti solvatud Prantsusmaal, et preislaste brutaalsust tuleks seletada nende soomlaste poolt „segatud verega“.

Tekkis nn Finnenfrage [soomlas-küsimus] dispuut, mille käigus toonase saksa teaduse üks juhtfiguure Rudolf Virchow isiklikult Baltimaid ja Soomet külastas ning „avastas“, et siinkandis palju heledanahalisi ning -juukselisi inimesi elab (seega mitte „mongoleid“).

Rasside segunemist toonane teadus kartis. Millegipärast – võib-olla tähelepanekute tõttu, et taimede hübridiseerimisel võivad tekkida nõrgad ristandid – peeti inimtüüpide segunemist pigem kahjulikuks. See mõõteviis andis aluse hitlerliku Saksamaa eristamispoliitikale, kuid idee oli vanem. Näiteks hoiatasid saja aasta eest ka eestikeelsed terviseõpikud nn „panmiksia“ eest, sj abielude eest juutidega.

Teisalt saadi aru, et enamus ettetulevaid inimesi on rassiteaduse seisukohalt vahevormid. Nii taandus eestlaste kohta käiv mongoliteooria ka seetõttu, et rassiõpetuse sees leidis aset areng, mille käigus piiritleti eurooplaste endi seas järjest suurem hulk kõikvõimalikke kitsamaid rassitüüpe.

20. sajandi esimestel kümnenditel nime saanud nö idabalti rass „reserveeritigi“ läänemere-soomlastele, lisaks pidanuks see „näo andma“ ka teatavale hulgale venelastele. Kuigi eurooplased, ei olnuks tegemist inimrasside hierarhia tipuga (seal trooninuks oma juhiomaduste jms-ga „põhja rass“). „Idabaltlasi“ iseloomustati pigem kui alkoholismi kalduvaid, kadedaid ja vägivaldseid, vähese valitseja- ja juhiomaduste ning massipsühhoosidele ja kollektiivsetele seisukohtadele kalduvatena.
Sarnaste negatiivsete märkide otsimine oma rahva iseloomustamisel oli paraku omane ka eesti alles kujunevale rahvuslikule mõttele.

„Eesti praegune tõug on õige närune,“

kirjutas 1925. aastal närviarst Juhan Luiga. Eesti mõtlejaid sj ei erutanud nii väga küsimus, kas oleme „mongolid“ või mitte või mismoodi eesti rahvastik erinevate rassitüüpide vahel jagatud on. Need teemad jäid erialateadlaste valdkonnaks ning sõdadevahelisel ajal võiski kodumaise füüsilise antropoloogia grand old man Juhan Aul sedastada, et senised väärkujutelmad eestlaste rassilise olemuse kohta on ümber lükatud.

Kohalikke rahvuslasi huvitaski pigem eestlase bioloogiline kvaliteet. Seda, et selline olemas on, usuti ajastu vaimus kindlalt, seda aga, et selle suhtes on põhjust pigem kriitiline olla, näis näitavat elu.

Eesti keeles on võimalik rääkida mõistest „tõug“. Kuigi seda sõna on kasutatud ka rassi tähenduses, tähendas „tõuküsimus“ pigem rahvuse iseloomu ja elujõu hindamist. Neil aruteludel, millised toimusid 20. sajandi esimestel kümnenditel, on põhjalikult peatunud ajaloolane Toomas Karjahärm, kes tõdeb, et tõu alla pidanuks mahtuma rahvuse nii bioloogiline kui vaimne olemus (st – viimane olnuks esimesest sõltuv). Välja arvatud mõni erand, pidasid 20. sajandi alguse rahvuslikud mõtlejad eesti tõugu oma kvaliteedilt nõrgaks. Põhjustanuks seda nn „vastupidine tõuvalik“, „paremate“ väljaränd ja ümberrahvastumine ning üldine allasuruv ja tasalülitav õhkkond.

Näeme, et 100 aastat pärast Baeri kurikuulsaid kommentaare eestlase vaimuomaduste kohta oli teema jätkuvalt jõus. Baeril oli olnud lihtsam, ta lähtus 200 aasta eest veel meditsiinis kehtinud nn humoraalteooriast ning seostas eestlase iseloomu eeskätt siinse kliima tõttu siinkandis kujunenud iseloomutüüpidega. Eestlased kuulunuks Baeri arvates nn „külmade“ karakterite hulka, kelleks olnuks flegmaatikud ja melanhoolikud. Baer iseloomustas oma kaasmaalasi järgnevalt:

„Kui [esimeste] nägu nürimeelset tuimust väljendab, siis laseb melanhoolikute ilme paista varjatud nördimust”.

Eelmiseks sajandivahetuseks oli humoraalteooria aga minevikku jäänud ning „rahvusliku karakteri“ uurijate töö raskem. Seda vaatamata sellele, et 19. sajandi jooksul oli tekkinud ja võimendunud erinevaid rahvuse olemust avada püüdvaid konstruktsioone. Neid tunti ka Eestis. Keskendugem siiski rahva biologiseeritud käsitlustele, saades selleks julgustust ajaloolaselt ja ühiskonnategelaselt Hans Kruusilt, kes kirjutab 1921. aastal, et eesti rahvuslus, olles saksa rahvusluse mõju all, võttis oma peajoonena omaks ”loodusteadusliku tõuteooria”.

Tagantjärele tundub, et eestlaste rahvuskäitluse biologiseerumist võis põhjustada asjaosaliste veendumus, et eestlased ei ole nn Kulturvolk, vaid pigem Naturvolk. Sellisest olukorrast – olla (poliitilise) minevikuta rahvas, seega ka tulevikuta – väljapääsuna nähti võimalust, mida J. Luiga soovitas 1909. aastal, nimelt – viia: „rahvaste elusündmuste hindamist praeguselt harilikult traditsiooniliselt, ajalooliselt seisukohalt loodusteaduslikule alusele“. Sellisest lähenemisest ammutas oma õigustuse Eestis 20. sajandi esimesel poolel aktuaalne olnud eugeeniline ideoloogia, samuti toonane „tõu tervendamisele“ suunatud karskusliikumine. Üks valdkond, millest mõlemad mainitud huvitusid, oli kurikalduvused.

Kriminaalantropoloogia eestlastest

100 aasta tagune kriminaalantropoloogia püüdis kuritegelikke kalduvusi tuvastada somaatiliste tunnuste abil, sest, nagu kirjutab toona õpetust eesti keeles tutvustanud õigusteadlane Mihkel Pung: „olla ka kurjategija kehaehitus, tema musklid, liikmed, peaaju oma ehituse poolest hoopis teistsugune“. Õpetuse tuntuima esindaja, Cesare Lombroso arvates pidanuks inimese kriminaalne (= asotsiaalne), käitumine viitama atavismile. Eeldati, et meie eellane oli olnud madalamal moraalsel arengutasemel, võimetu vahet tegema heal ja halval (sarnaselt vaadeldi ka nn ”primitiivseid rahvaid”).

Paraku usuti ka tsiviliseeritud rahvaste seas aegajalt sündivat meie eellaste tunnustega indiviide – kurjategijaid. Et neid aegsasti ära tunda, jälgis kriminaalantropoloogia inimkeha erinevaid mõõdetavaid ja kirjeldatavaid tunnuseid ning püüdis mõista nende seoseid erinevate kuriteoliikide vahel. Võis püsida ka üldisemal arutlusnivool – küsida, kas kurikäitumine on üldse bioloogiliselt determineeritud?

Siinkohal olemegi jõudnud tagasi eestlaste-lätlaste võrdlemise juurde. 1901. aastal avaldas Tartu ülikooli psühhiaatriaprofessor Vladimir Tšiž uurimuse eestlaste ja lätlaste kuritegevusest. Ta kasutas Liivimaa ringkonnakohtu andmeid aastatest 1894-1897.

Oma töö tulemusel leidis Tšiž, et võrreldes lätlastega kalduvad eestlased kergemini emotsionaalsetele ja vägivaldsetele kuritegudele ning et eesti kogukond on ka kalgim.

Viimast näis kinnitavat suurem lastetapmiste arv. Võis arvata, et eesti vallasemad – kes selle kuriteoliigi taga olid – leidsid oma raskes olukorras kaaskodanikelt vähem toetust ja mõistmist.

Professor jõudis järeldusele, et võrreldud rahvaste erinev kuritegelik käitumine annab tunnistust rassilisest eripärast, see omakorda kinnitab kuritegeliku käitumise bioloogilist determineeritust.

Eesti verd M. Pung püüdis 1902. aastal Tšiži meetodeid ja järeldusi siiski kahtluse alla seada: ”Ei või ju ennast selle mõttega lepitada, et üks ehk teistsugune kehaehitus ka inimese kombelist elu määrab, et inimese teod selle järele kujunevad, kui pikad ta käed, kui lai ta rind jne”. Pung leidis, et kriminaalantropoloogilise koolkonna sõnum on põhimõtteliselt vale, sest inimesel peab olema võimalus areneda.

Tšiži meetod oli paraku levima hakanud. Odessalane Aleksandr Klossovski vaatles 1905. aastal ilmunud töös kahe Liivimaad asustava rahva käitumist majanduskuritegude vallas. Ka tema leidis, et mida enam põhja poole, seda rohkem kuritegevust (erandiks olnuks vaid Saaremaa).

Klossovski siiski tunnistas probleemi ühiskondlikku olemust – eestikeelset Liivimaa osa peeti tollal vaesemaks kui lätlastega asustatut, seega võis seal oodata suuremat varavastast kuritegevust. Küsimus sotsiaalsete ja bioloogiliste tegurite põimumisest inimsaatuse kujundamisel vajas siiski jätkuvalt selgeks rääkimist. Jätkuvalt tegelesid teemaga psühhiaatrid.

Eestlaste närvinõrkus

1908. aastal avaldas V. Tšiž uurimuse, milles võrdles eestlaste ja lätlaste ”revolutsioonilisust”. (Hiljuti oli üldsust vapustanud Vene 1905. aasta revolutsioon.) Professor oli sunnitud tunnistama, et vaatamata tema enda poolt eestlaste juures välja toodud eeldatavale vägivaldusele, olid nood olnud lätlastega võrreldes palju vähem mässumeelsed. Tšiž seletas nähtust sellega, et eestlased on oma (rassiliselt) olemuselt tasakaalukamad.

J. Luigat häiris, et Tšiž eestlaste käitumisele positiivse hinnangu andis. Ajastu vaim soovinuks allaheitlikkuse asemel näha kangelaslikkust. Ka eelmise sajandivahetuse silmapaistvaim eesti soost arstiteadlane, Peeter Hellat, oma mõtiskluses surmahirmu ühiskondliku olemuse üle, kurtis, et eestlased olid revolutsioonikeerises käitunud nt lätlastest vähem kangelaslikult.

J. Luiga huvitus Tartu professori uurimust kommenteerides aga pigem sellest, kas vaimuhaigete arvu tõusu ühiskonnas – mida valdavalt arvati toimuvat – põhjustab kultuuri levik. Tšiž näiteks uskus, et selle taga on nn „tagurpidiselektsioon“ – järjest humaansem ühiskond, samuti meditsiin, millised ei lase haigetel ja nõrkadel välja surra. Peterburis elav Hellat, kes arvas nägevat suurlinna eestlaste (ja lätlaste) seas erakordselt palju nn närvinõrkust, neurasteeniat, pakkus esialgu selle põhjustajaks emantsipatsiooniga kaasnevaid pingeid. Sellisel moel uskus ka tema, et vaimuhädad käivad kultuuri levikuga kaasas.

Hellatile tundus, et ühiskondlikus hierarhias kõrgemale tõusnud eestlastel leidub enam vaimuhäireid, kui traditsioonilist eluviisi jätkavate rahvuskaaslaste või kohaliku saksakeelse elanikkonna seas. Siinkohal tasub meenutada, et 1814. aastal oli K. E. v. Baer iseloomustanud toona veel õigusetut maarahvast järgmiselt: “psüühilised haigused on eestlaste seas õige haruldased. See näitab millisel määral kultiveeritud ja peenenenud eluviis, ohtlikult suurenenud kujutlusvõime ja haridus tundlikkust teravdades nende haiguste esilekutsumiseks kaasa aitavad”. See olukord näis nüüd muutunud olevat.

Luiga, kes samuti eestlaste närvinõrkuse teemal sõna võttis, kirjutab, et Hellat olla sellele isegi eraldi diagnoosi – neurasthenia estonica – pannud.

Tegelikult mainis Hellat kirjavahetuses Luigaga hoopis tõbe nimega hysteria estonica. Võib-olla eksis Luiga meelega, soovides tähelepanu juhtida tema arvates neurasteeniat põhjustavatele nähtustele. Luiga oli oma uurimustega näidanud, et eestlaste seas olla vaimuhaigeid rohkem kui ühegi teise ”haritud rahva” hulgas ning et see ei ole vaid ühiskondlikult edasi jõudnud kaasmaalaste probleem, vaid ulatub ka talutarre.

Luiga, kes ühelt poolt küll uskus, et vastuvõtlikkus neurasteeniale on eesti rahvale endeemiliselt (bioloogiliselt) omane ,millest andvat tunnistust rikkalik luupainajate-teemaline folkloor, arvas teisalt tegemist olevat nähtusega, mille all kannatavad ka muidu vaimselt terved inimesed. Seega olevat olukord põhjustatud hoopis rasketest ühiskondlikest oludest, saksa ja vene rõhujate poolt („meil on kahest küljest luupainaja pääl“).

Sellisel moel võttis lähenemine vaimuhäiretele Eestis teiselaadse suuna. Luiga oli veendunud, et tervishoiust lähtuvad meetmed parandaksid olukorda ka vaimuhaiguste vallas (nagu oli juhtunud nakkushaiguste vastases võitluses). Positiivselt pidanuks mõjuma ka poliitiliste vabaduste kasv. Pole vaja karta emantsipatsiooni, vaid vastupidi – kultuuri edendamisega on võimalik vaimuhaigusi vähendada. Fatalism progressist lähtuda võiva degeneratsiooni teemadel tulnuks seega unustada ning asuda eesti rahva eluolu parandama, tegeleda nö regeneratsiooniga.

Kokkuvõte

Edaspidi korrigeeris ka Hellat oma seisukohti, kirjutades, et veel hiljuti kehaliselt nõrgaks kuulutatud eestlased on suutnud oma jõu ja kehatugevuse poolest Venemaa rahvaste esiotsa tõusta. Hellat lootis sellist pööret oodata ka vaimutervise vallas.

Tõepoolest – juba Baerist alates olid teadlased avaldanud mõtisklusi ja uurimusi eestlaste oletatavast nõrgast haabitusest. Baer näiteks kirjutas, et eestlaste konstitutsionaalsest nõrkusest – mida mingil määral kompenseerinuks füüsiline töö vabas õhus – andnuks tunnistust nende vähene sigivus ja suur naiste osakaal rahvastikus. Maarahva kidurusest kippusid rääkima ka 19. sajandi lõpul kohalikke nekruteid uurinud vene antropoloogid, kuni hetkeni, mil keegi avastas, et eestlased on impeeriumi pikim rahvas. See oli hea märk! 20. sajandi alguses oli eestlastel aga juba Georg Lurich jt vägilased.

Järgnes Vabadussõda, mille võitmine näis olevat kinnitus, et eesti rahvas on talle seatud sotsiaaldarvinistliku valikusõela läbinud.

Iseseisvunud rahva enesekindlus kasvas märgatavalt. Muutusid ka arvatavate faktide tõlgendusviisid. Kriminoloogid, kes tõdesid 1920. aastatel jätkuvalt eestlaste kalduvust raskematele ja vägivaldsetele kuritegudele, kirjutasid nüüd aga, et see andvat märku eestlasest kui „valju iseloomuga härrasrahvast“. Antropoloogid samal ajal näitasid, et me ei ole „mongolid“, veelgi enam – tegemist näis olevat kehaliselt igati hästi arenenud rahvaga, kellele kohalik saksa elanikkond oma kehalises arengus alla jääb. Teise maailmasõja aastail ütles J. Aul aga lõppudelõpuks välja ilmselge tõe, nimelt, et ka seni kõige kõrgemalt hinnatud rasside seas idioote leiduvat.