Brasiilia soodajärvest leiti teadaolevalt maailma keerukaim viirus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tupanviirus.
Tupanviirus. Autor/allikas: La Scola et al./Nature

Brasiilia soodajärve põhjast ja ookeanisetetest leitud hiidviiruste keerukus ületab mitmete bakterite oma. Inimestel pole põhjust erilist muret tunda – olendid nakatavad ainult amööbe.

"Nad kasutavad valkude sünteesimiseks süsteemi, mille suurus ületab isegi mitmete päristuumsete organismide oma," kinnitas tupanviirusi esitlenud töörühma liige Bernard la Scola, Prantsusmaal asuva Aix Marseille'i ülikooli mikrobioloog ERR Novaatorile antud intervjuus.

Hiidviirus suudab lisada valkudes üksteise otsa kokku 20 aminohapet. Nendega saab valmistada viirus töörühma hinnangul ligikaudu 1350 erinevat valku. Võrdlusena on A-tüüpi gripiviirusel vaid 10–11 valku kodeerivat geeni ja HIV-l üheksa. Veel 15 aasta eest ei olnud teadusele teada ühtegi viirust, mille geenid oleks võimaldanud kinnitada aminohappeid transport-RNA külge. Tavaliselt kaaperdab viirus selleks nakatatud raku vastava süsteemi.

Nii pole veel selge, kust tupanviirus endale vajalikud DNA-jupid hankis. Ligi kolmandiku tupanviiruse geenide puhul pole teadlased kindlad, mida need teevad. Teistel elusorganismidel vastavaid geene pole. Hiidviiruse teised geenid sarnanevad bakterite, arhete ja päristuumsete geenidele.

Esimene tupanviirus jäi Minas Gerais' riikliku ülikooli mikrobioloogi Jonatas Abrahao töörühmale silma viie aasta eest. Mikrobioloog uuris Brasiilia soodajärvest kogutud proovi, mille oli saatnud talle üks tema tuttav. Teise tupanviiruse leidis Abrahao merepõhja uurinud ettevõtte läkitatud setteproovist.

"On väga hea küsimus, miks hakkasime leidma hiidviirusi alles nüüd. Isiklikult arvan, et asi oli lihtsalt huvipuuduses. Need ei tee inimestele mitte midagi, vaid on ohtlikud ainult amööbidele," mõtiskles mikrobioloog.

Abrahao iseloomustas hiidviirusi väga ilusate ja suurte sabaga elukatena. Tupanviiruste pikkus ulatub 450 nanomeetrini. Lastehalvatust tekitavast viirusest on need enam kui kuus korda pikemad.

"Väliselt erinesid tupanviirused teistest senileitud hiidviirustest niipalju, et liigitasime need alguses täiesti uude perekonda," meenutas mikrobioloog. Tupanviiruste DNA järjestamisel paigutusid need napilt olemasolevasse hiidviiruste perekonda Mimiviridae.

Abrahao ennustas, et viirusi kirjeldav uurimus puhub uuesti lõkkele ühe tulisema mikrobioloogia vallas praegusel ajal peetava debati. See puudutab hiidviiruste päritolu. Ühe leeri arvates on hiidviiruste näol elupuu neljanda haruga. Evolutsiooni käigus läksid nende osad geenid kaotsi. Teised arvavad seevastu, et mõned viirused on lisanud erinevaid peremeesorganisme nakatades enda genoomi erakordselt palju võõraid geene.

 "Ma ei ole küll ekspert, aga minu arvates ei kalluta tupanviirused debatti ei ühes ega teises suunas. Kõik sõltub endiselt sellest, milliseid geene põlvnemispuude koostamiseks kasutada," nentis Abrahao.

La Scola soovitas seetõttu vaidluse unustada ja keskenduda vaid tupanviirustele. "Lisaks keerukale translatsioonisüsteemile on need rakkude jaoks mürgised isegi siis, kui need seal ennast ei paljunda. Saame pidada neid viirusteks vaid seetõttu, et neil on vaja valkude tootmiseks peremeeslooma ribosoome ja energiat," laiendas mikrobioloog.

Mikrobioloog viitas võimalusele, et üks viirus ei pruugi vajada isegi peremehe energiat. Seda tuleb aga veel põhjalikumalt kontrollida. Ttulemusi on oodata lähima poolaasta jooksul.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: