Igikeltsa sulamine taaselustab vanad viirused ({{commentsTotal}})

Mollivirus sibericum.
Mollivirus sibericum. Autor/allikas: M. Legendre et al./PNAS

Maailma keskmise õhutemperatuuri tõus ei mõjuta pelgalt merejääd ega mandriliustikke. Muu hulgas on sulama hakanud ka tuhandeid aastaid külmununa püsinud kirsmaa. Igikeltsast võetud proove uurinud mikrobioloogid märgivad järjekordse hiidviiruse avastamise põhjal, et selles talletunud viirused võivad püsida nakkusvõimelisena kümneid tuhandeid aastaid.

Igikeltsa-viiruste saaga algas 2003. aastal, kui igikeltsast tuli päevavalgele Mimivirus. Esimene viirus, mida on võimalik hõlpsasti näha isegi tavalise optilise mikroskoobi all. Sellest ajast saadik on tuvastatud veel kahte erinevat tüüpi teiste viirustega võrreldes hiiglase mõõtu amööbe nakatavaid viiruseid.

Uue töös kirjeldavad prantsuse teadlased veel ühte 30 000 aasta vanusest igikeltsaproovist leitud haigustekitajat, mis kannab selle leiukoha järgi nime Mollivirus sibericum. Viiruse pikkus ulatub 0,6 mikromeetrini, olles seeläbi võrreldav nähtava valguse lainepikkusega ja tavalistest viirustest 1,5-30 korda suurem. Samuti leiab selle genoomist rohkem kui 500 geeni. Võrdlusena saab A-tüüpi gripiviirus hakkama vaid kaheksa geeniga.

Sarnaselt eelnevalt tuvastatud viirustele nakatab Mollivirus enda paljundamiseks amööbe – palja silmaga nähtavaid sültjaid üherakulisi pisiloomi. Autorid nendivad aga, et mitte kõik igikeltsas talletunud viirused ei pruugi olla inimestele sama ohutud. Samuti ei näi nakkusvõime säilimise kontekstis olevat mingit vahet sellel, kas viirus paljundab end nakatavate rakkude tsütoplasmas või vajavad nad selleks otsest ligipääsu rakutuumale. Esimest sobivad esindama rõuged, teist aga näiteks Herpes-simplex viirus.

Kuigi proovides nende jälgi ei leitud, soovitavad töö autorid eesotsas Jean-Michel Claverie'iga rakendada sulava igikeltsa all peituvate maavarade kasutusele võtmisel täiendavaid ettevaatusabinõusid, et vältida juba haruldaseks saanud või sootuks Maalt kadunud viirushaiguste uuesti elule äratamist, mida ei suuda inimeste immuunsüsteem möödunud aastatuhandete tõttu enam nii hõlpsalt ära tunda.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: