Külmunud karibusõnnik leiti Kanadas asuvate Selwyni mägede lähistelt kogutud jääpuursüdamikust. Proovist pärilikkusainet otsides jäi Eric Delwarti töörühma sõelale kaks viirust. DNA-viiruse pärilikkusaine oli säilinud piisavalt hästi, et järjestada selle genoom täielikult, RNA-viiruse puhul pidid teadlased leppima selle osalise geenijärjestusega. Kui RNA-viirus osutus lähemal uurimisel Cripavirus'eks, mis nakatab putukaid, siis DNA-viiruse olemus jäi mõistatuslikumaks.

Nii otsustas töörühm valmistada viirusest täpse koopia ja nakatas sellega liiki Nicotiana benthamiana kuuluvat taime. Tubaka lähisugulane on vastuvõtlik mitmetele viirustele. Viirus hakkaski end nakatatud lehtedes taastootma ja hakkas selles süstemaatiliselt levima. Töörühm järeldab, et viirus võisid karibuu väljaheidetesse sattuda, kui loom kinnitas keha sellesse nakatunud taimedega. Põhjapõdra enda pärilikkusaine lõigud olid võrreldes DNA-viiruse omadega säilinud äärmiselt halvasti.

Leid viitab töörühma sõnul, et igikeltsas võib peituda ka nakatamisvõimelisi sajandite vanuseid viirusi. Kuigi seeläbi leidub väike risk, et vanad viirused hakkavad arktiliste ja lähis-arktiliste alade sulamisel taas levima, peavad neil olema selleks tänapäevaste viiruste ees selged eelised.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.