Viiruse ülejäänud kuus geeni kattuvad teadusele tuntud pärilikkusaine lõikudega vaid vähesel määral. "Jaraviirus erineb kõigist teada-tuntud elusorganismidest sedavõrd palju, et me ei oleks suutnud seda klassikaliste meetoditega üleüldse avastada. Kuna sellel puuduvad viirustele iseloomulikud geenid, poleks paigutunud see isegi viiruste sekka," leidis uurimuse juhtivautor Jonatas Abrahao, Minas Gerais Ülikooli viroloogiaprofessor ERR Novaatorile antud kommentaaris.

Appi tulid töörühma varasemad kogemused hiidviirustega. Kahe aasta eest teatasid Brasiilia ja Prantsusmaa teadlased teadaolevalt maailma kõige keerukama hiidviiruse leidmisest.

Selleks süstis töörühm Pampulha tehisjärve mudast vett otse amööbidesse. Sobiva peremehe leides hakkas paljundama viirus end piisavalt hoogsalt, et muutus viimaks märgatavaks. "Peame tegema täiendavaid uuringuid, et välja selgitada, keda jaraviirus looduses nakatada suudab, kuid praegu viitab kõik, et nendeks on vaid vabalt elavad amööbid," sõnas Abrahao

Teadlased otsustasid nimetada uue viiruse Tupi-Guarani hõimu rahvajuttudes tähtsa Vee-ema järgi Yaravirus brasiliensis'eks.

Teadusele veidi tuttavlikemate geenide põhjal sarnaneb uus viirus kõige rohkem hiidviirustele. Jaraviirus on nende kohati 500 nanomeetrini küündivast läbimõõdust aga oluliselt väiksem – vaid 80 nanomeetrit. Samal ajal suudab valmistada see 74 valku, neist 26 on otseselt tarvilikud enda paljundamiseks. Võrdlusena on A-tüüpi gripiviirusel vaid 10–11 valku kodeerivat geeni ja HIV-l üheksa.

"Viiruse eriskummalisus annab meile mõista, et viiruste mitmekesisus võib olla arvatust palju suurem, kui me vaevume neid vaid põhjalikumalt otsima. Kuna need pole inimestele otseselt ohtlikud, on huvipuudus mõistetav," lisas Abrahao. Teadusele tundmatute viiruste arvust annab aimu möödunud aasta alguses ilmunud töö. Kui enne seda oli teada ainult 15 000 meres ja ookeanides elavat viirust, siis uurimuse toel kasvas nende arv ligi 200 000'ni.

Abrahao sõnul võib tõusta seni varjatuks jäänud elurikkuse uurimisest inimestele otsest kasu. "Nende valmistatavad aminohapped ja valgud on meile täiesti uudsed. Lisaks lihtsalt uudishimu rahuldamisele võib anda nende uurimine meile uusi vahendeid biokeemiliste radade mõjutamiseks," laiendas professor. Kõigi võimaluste väljaselgitamine nõuab aga täiendavaid uuringuid.

Professor nentis, et see võib olla äärmisel kallis ja töömahukas. Kõigepealt tuleb mõni organism valku suuremas koguses tootma panna ning uurida seejärel valgu kuju mass-spektromeeri või kristallograafia abil. "Kui me aga uusi geene ei avasta ja selliseid analüüse ei tee, ei õnnestu meil eales looduse geeniandidest täielikult kasu lõigata," rõhutas Abrahao.

Uurimus avaldati võrguvaramus BioRxiv.