Viirused on tibatillukesed ja lihtsa ehitusega? Enamasti on see õige. Kaks uut mudast leitud viirust on pigem bakteri mõõtu ja nähtavad ka tavalise valgusmikroskoobiga. Lisaks on neil tohutu hulk geene, mis on täiesti ainulaadsed.

Prantsusmaa Aix-Marseille´ ülikooli viroloog Jean-Michel Claverie avastas Tšiilist ja Austraaliast pärit mudaproovidest kaks uut viirust. Uurija andis uuele viiruseperekonnale  Vana-Kreeka müütilise Pandora laeka järgi nimeks pandoraviirus.

Kui tolle laeka avamisel pääsesid valla kõik hädad ja õnnetused, siis uued viirused Pandoravirus salinus ja P. dulcis on inimesele täiesti ohutud ning nakatavad ainult amööbe.

Pandoraviiruste suurus ja geenimaterjal on harukordsed. Need viirused on sama suured kui keskmine bakterirakk – läbimõõt on umbes üks mikromeeter ehk tuhandik millimeetrist. Võrdluseks – tavapärase viiruse läbimõõt jääb 50 ja 100 nanomeetri vahele.

Lisaks suurele kogule on pandoraviirustel aukartust äratav hulk geene – ligi 2500. Näiteks osadel gripiviirustel on geene vaid kümmekond.

95 protsenti pandoraviiruste genoomist on täiesti ainulaadne ja molekulaarbioloogid ei tea, mida need geenid täpselt teevad. See tekitab küsimuse, kust hiidviirused pärinevad. Claverie´ arvates võisid pandoraviiruste eellased olla üksikult elavad ainuraksed, kes muutusid parasiitideks ja kaotasid suure osa oma geenidest. 

Evolutsiooniuurijad on juba välja pakkunud võimaluse, et pandoraviirused moodustavad uue elupuu haru. Praegu jagatakse evolutsioonipuu kolmeks haruks ehk domeeniks - bakterid, kemosünteesivad arhed ehk ürgbakterid ja päristuumsed olendid (protistid, seened, taimed ja loomad).

Avastus näitab Claverie´sõnul seda, kui vähe teab inimene Maa pisielustiku kohta. Uurija kinnitusel võib selliseid viirusi leiduda palju rohkem.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.