Varahommik enne päikesetõusu Ghana rannikul, Atlandi ookeani ääres.

Tosinkond meest askeldab juba pool tundi raske puidust paadi kallal. Veesõiduk on vaja mühisevatesse murdlainetesse lükata.

Rannajoonel on teisigi paatkondi, kes merele kalale trügivad. Naaberkalameeste seltskond on väiksem, neil on rohkem punnitamist, kuid lõpuks saavad ka nemad oma paadi vette.

“Alguses me peame teadma, mis suunas vesi liigub, enne kui me võrgu vette laseme. Kui vesi voolab lääne suunas, siis me peame võrgu laskma läände. Kui vesi liigub idasse, siis tuleb võrk lasta sinna,” räägib Emmanuel Entsuah, kohalik kalur.

Vahemaa nooda ühe ja teise otsa vahel on umbes 500–600 meetrit ja mõne hetke pärast hakkavad mehed seda kalda poole tirima.

Ghanas on koolis käimine väga kallis. Kui raha pole, siis kooli minna ei saa. Seega enamus kalureid pole haritud. Võib-olla ainult kaks protsenti kalapüügipiirkondade inimestest on haritud.

“Kõikide nende meeste seast, kes köit praegu tõmbavad, olen mina ainus, kes on haritud,” nendib “Osooni” toimetaja Sander Loite ja sikutab edasi noota nii, et käed verised.

Noodatirimise kõrvale käib laul.

Igal laulul on oma tähendus selleks, et hoida endal mõistus selge või selleks, et meelitada kalad noota.

Millest laulud räägivad ja miks?

Mehed laulavad üht laulu, mis räägib sellest, kuidas noormehel oli tüdruksõber ja tüdruk tahtis mehega last saada, kuid mees ei suutnud. Tüdruk jättis ta maha, leidis uue noormehe, ja sai temaga lapse.

“Kui tuleme tööle, siis narrime enda kõrval olevat meest, et ta ei suutnud tüdrukule last teha, nagu tema oleks see mees, kellest lauldi,” räägib kohalik kalur.

Mehed on harjunud end sedasi õrritama – nii on nad tigedad ja elevil.

Selle kalapüügiviisiga ei saa mingit kindlat kalaliiki, püütakse erinevaid kalu. Kuid meil on erinevad meetodid, kuidas püüda konkreetseid kalaliike. Ja need püügiviisid on sellest erinevad.

Kohalikus keeles kutsutakse seda meetodit truee. Selle moodusega ei näe mehed kala enne, kui võrk on välja võetud. Niisiis, mehed tõmbavad, kuid ei tea kas kala saab või mitte.

Tirimine ja tõmbamine käib järjest seitse tundi. “Mina ei tea, mis puust need mehed tehtud on, aga see on hämmastav,” nendib Sander Loite, endal käed verised.

Algsest positsioonist on nihkutud edasi umbes 400–500 meetrit. Näha on, et ookean on andnud esimesed annid.

“Meie jaoks on teisipäevadel töötamine tabu. Meie uskumus on see, et teisipäev on jumalatele. Jumalad töötavad teisipäeviti. Niisiis meil on uskumus, et kui me läheme merele teisipäeval, siis sa võid surra, või sattuda mõnesse õnnetusse.”

Kalandusel on Ghana majanduses väga oluline koht. Umbes kümnendik ehk 2,6 miljoni ghanalase elatis sõltub otseselt kalapüügist. Suurima panuse Ghana kalatoodangusse annab merekalandus. Rannakalapüük moodustab sellest umbes 70 protsenti.

Tugeva ülepüügi tõttu on kalavarud märgatavalt vähenenud. Suuremaid saake õnnestub püüda vaid kolm kuud aastas. Probleemiks on ka lossimiskohtade vilets seisukord ning tehniliste abivahendite ja külmutusseadmete vähesus.

Ghanas sõltub 98 protsenti inimestest kalapüügist ja ülejäänud kaks protsenti. On ka üksikuid puuseppi, mehaanikuid.  

Kalamees aga koolis ei käi ja haridus elus hakkama saamiseks tuleb kalapüügi käigus.