"Meie väljatöötatud meetodiga saab märgata vähirakkudest pärit DNA juppe, mille hulk on vereringes väga-väga väike. Lisaks suudame avastada vähirakkudest pärinevaid valke. Neid mõlemat koos vaadates suutsime enda hinnangul märgata erinevat tüüpi vähke juba nende varajases staadiumis," selgitas töörühma eest vedanud Nickolas Papadopoulos, Johns Hopkinsi ülikooli vähiteadlane.

Kokku põhineb test 24 biomarkeril. Neist moodustavad 16 geenid, milles tekivad sageli vähini viivad mutatsioonid. Ülejäänud kaheksa on valgud, mille kõrgem tase veres viitab vähile.

Kokku uuriti tööriistaga CancerSEEK veidi enam kui tuhandelt inimeselt pärit vereproove. Sõltuvalt vähivormist suudeti vähirakkude olemasolu kinnitada 33–98protsendilise tundlikkusega. Enam kui kahel juhul kolmest täheldati munasarja-, maksa-, mao-, pankrease- ja söögitoruvähki.

Vähile viitavat signaali nähti haiguse puudumisel aga vähem kui ühel juhul sajast. Arendusjärgus testi kohta on see töörühma sõnul hea tulemus. "Test ei pea olema täiesti ideaalne, et selle tegemisest tõuseks kasu," sõnas Papadopoulos.

Briti mittetulundusühingule ScienceMediaCentre saadetud kommentaarides pole aga kõik niivõrd optimislikud. "Esiteks oli 80 protsenti uuritud vähkidest jõudnud teise või kolmandasse staadiumisse. Demonstratsioon, kuidas on võimalik avastada testiga kaugelearenenud vähke, ei tähenda, et sellest on kasu varajases staadiumis vähkide avastamisel. Veel vähem juhul, kui sümptomid puuduvad," leidis Paul Pharoah. Cambridge'i ülikooli vähiepidemioloogiaprofessor lisas, et esimese staadiumi vähkidest leiti testiga vaid 43 protsenti.

Pharoah nentis ka, et tööd lugedes pole võimalik aru saada, kui palju toetutakse diagnoosi panemisel geenidele ja kui palju valkudele. See on aga oluline. Varasemates töödes pole suudetud valkude põhjal avastada vähki selle varajases staadiumis kuigi tõhusalt. Näiteks seostuvad mõned vähimarkerina kasutatud valkudest ka põletikuliste haiguste nagu artriidi tulemusel tekkivate koekahjustusega. See tekitab omakorda küsimuse, kui palju saab CancerSEEK'i veel täiustada.

Uuring tõstatab veel ühe igipõlise küsimuse. Kas testi laiemalt rakendades õigustab risk valediagnoosi panemiseks sellest lõigatavat kasu. "Me ei tea, millest need ühe protsendini ulatunud valepositiivsed (signaalid) tingitud olid. Võib-olla polnud mõnel vähki põdeval inimesel haigust diagnoositud. Tervet populatsiooni haaravates sõeluuringutes oleks üks protsent päris suur probleem. Paljudele inimestele võidakse öelda, et neil on vähk, kuigi neil seda tegelikult ei ole," märkis Nicholas Turner, Londoni vähiuuringute instituudi molekulaaronkoloogia professor. Seetõttu tuleb teha enne testi argikasutusse jõudmist kindlasti palju suuremaid uuringuid.

Samas tasub välja tuua, et uuritud kaheksast vähist pole hetkel viie jaoks olemas niigi sõeluuringuid, mis võimaldaksid avastada neid varajases staadiumis. Näiteks neli viiendikku pankreasevähi diagnoosi saanud patsientidest sureb samal aastal, kui vähk diagnoositakse.

"Vähiteraapiates ja -ravis jõutakse paremate tulemusteni, kui haigus diagnoositakse varem. Lugu on täpselt vastupidine, kui haiglasse jõuavad juba sümptomitega patsiendid, kellel on levinud vähk teistesse organitesse," nentis Papadopoulos. Selliste patsientide eluiga suudetakse pikendada tihti vaid kuni paar kuud.

Ka ei näinud Papadopoulos erilist ohtu vähi ülediagnoosimises. Iga üksiku juhtumiga peaksid tegelema eksperdid, kes teevad vajadusel ja ohumärke nähes täiendavaid uuringuid. Teisisõnu, probleem poleks mitte ülediagnoosimises, vaid tarbetu ravi vältimises.

Järgmise sammuna on töörühm võtnud vaatluse alla tuhanded inimesed, kellel pole vähki veel diagnoositud. "Selle katsega loodame simuleerida päris maailmas nähtavaid tingimusi. Saame selle põhjal otsustada, kas seda testi saab kasutada," laiendas Papadopoulos. Viis aastat kestva kliinilise katse käigus jälgitakse 50 000 naist vanuses 65–75 eluaastat. Kokku läheb see maksma hinnanguliselt 50 miljonit dollarit.

Töörühm loodab, et pikemas perspektiivis jõutakse lahenduse baasil kord aastas tehtava veretestini, mille hind jääb alla 500 dollari.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.