Kotkakütid - reportaaž 1000-aastasest kaduvast kunstist
Beken Ermyekbai on üks maailma viimastest umbes kuuekümnest kotkakütist. Kotkajahipidajad on kasahhid. Nende iidne kultuur on säilinud Mongoolia kaugetes piirkondades. Naaberriigis Kasahstanis hävis see traditsioon Nõukogude võimu ajal. Kütid jälgivad künka tipus ümbritsevaid mägesid ja orge tundide kaupa.
“Kui saakloom välja ilmub, laseme kotkad lendu. Võtame silmakatted pealt ja laseme nad vabaks,” vahendab “Pealtnägija” Ermyekbai kirjeldust. Kotkastel hoitakse silmakatted peal, et nad püsiksid rahulikud.
Korraga märkavad kütid rebast. Lindudel võetakse klapid peast ja järgneb vaatepilt, mida võib teleri ees olla raske vaadata, aga kotkad on selliseks tegevuseks sündinudki. Hetkeks tundub, et rebane pääses minema, aga ta on haavatud ja kolmas kotkas saab saagi kätte.
Surnud rebase jalad lähevad kotkastele preemiaks. Hiljem antakse neile ka süda ja kopsud. Saaklooma tabanud linnu peremees saab naha endale. Seda kantakse uhkelt, edu sümbolina.
On tekkinud hirm, et tõelised kütid võivad välja surra juba ühe põlvkonna jooksul. Kodus olles koolitab Beken kütiks oma noorimat poega Bakhbergenit, kelle peal on kogu lootus perekonnas kümme põlvkonda kestnud traditsiooni jätkamisel.
Selleks, et kotkaküti auväärne tiitel välja teenida, tuleb viis aastat õppida. 17-aastase Bakhbergeni väljaõpe on lõpusirgel.
“Kui kotkast hüüad, seisa vastutuult. Siruta käsi välja. Lindu ära vaata, saad aru? Kui seda tema maandumise ajal teed, võib ta sind kratsima hakata,” jagab Ermyekbai pojale õpetussõnu.
Kotkajahti peeti omal ajal peamiselt toidu ja kehakatteks nahkade saamiseks. Tänapäeval on tegu vaid iidse kultuuri säilitamisega. Selle, enam kui 1000-aastase kultuuri keskmes on kaljukotkas, kelle tibu võetakse pesast ja kasvatatakse üles. Linnu ja küti vahel tekib ainulaadne side.
Ermyekbai on aastate jooksul üles kasvatanud umbes nelikümmend lindu, aga ta ütleb, et paremat kütti kui see pole tal enne olnud. Lind usaldab teda täielikult.
Nii nagu Ermyekbai laseb vabaks oma kotkad, ei hoia ta kinni ka oma poega. Ta saab aru, et elu on muutumas ja, et poeg võib tulevikus eelistada mugavamat linnaelu.
“Mul on raske talle öelda, et ärgu mingu kooli, hakaku parem kotkajahti pidama nagu mina ja tema esiisad. Mul pole südant talle seda öelda. Seepärast on minu ainus soov, et ta õpetaks ühele oma pojale seda traditsiooni, mis on kestnud põlvest põlve.”
Aga mis saab siis, kui kõik kotkaküti pojad lähevadki suurlinna ülikooli ja jäävad sinna elama?
See lugu jätkub 14-aastase tütarlapse Akbota Baitilkaribiga, mida saab vaadata “Pealtnägija” videost.
Toimetaja: Marju Himma