Duke'i ülikooli evolutsiooniantropoloogid Christopher Krupenye ja Brian Hare olid neist tulemustest isegi üllatunud, sest varasemaist katseist on selgunud, et inimesed eelistavad juba väga noores lapseeas abivalmilt käitujaid nurjatuile, ja bonoboid peetakse koos šimpansitega inimese lähimaiks sugulasiks loomariigis.

Teadlased näitasid 24 bonobole kahesuguse lõpuga animafilme, kus keegi abstraktne olend püüab tõusta mäetippu. Ühel juhul annab keegi teine olend talle selleks hoogu juurde, teisel juhul tõukab keegi kolmandat moodi olend ta aga hoopis mäest alla.

Pärast filmivaatamist pakkusid teadlased bonobotele kahte õunalõiku, ühe juures paberi peal filmis nähtud hooandja olendi kujutis, teise juures paberil aga allatõukaja olendi kujutis. Selgus, et bonobod haarasid esimesena õunalõigu just nurjatult käitunud olendi kujutise juurest.

Teises katses pakuti bonobotele vaadata näitemängu, kus inimene pillas justkui kogemata käest mängulooma, mille teine inimene püüdis talle tagasi ulatada, kuid ei saanud, sest kolmas inimene haaras mängulooma endale. Pärast etendust võtsid bonobod õunalõigu eelistatult vastu just selle kolmanda, nurjatult käitunud inimese käest.

Krupenye ja Hare järeldavad ajakirjas Current Biology, et bonobod suudavad heatahtlikul ja pahatahtlikul käitumisel hästi vahet teha ning üllataval kombel eelistavad suhelda just halvasti käitunuga.

Seletuseks pakuvad nad, et bonobod tajuvad lurjuseid domineerivate isenditena, ja domineerivate isenditega on alati kasulik häid suhteid hoida. Aga asjaolu, et inimesed eelistavad suhelda pigem abivalmite kaaslastega, võib nende sõnul ollagi üheks põhjuseks, miks inimestel õnnestub erakordselt hästi omavaheline koostöö ja keerukate ühiskondade pidamine.