Uuring hõlmas enam kui 30 teadlast ja toetub pea 426 vaatlusaasta vältel tehtud tähelepanekutele. Teadlaste registreerisid perioodi vältel 18 šimpansite kogukonna asualal kokku 152 tapmist, neist 58 omaenda silmaga. Ülejäänud ohvrite surmapõhjusele viitasid loomade kehal leidunud vigastused. Võrdluseks kaasas töörühm nelja bonobo kogukonna kohta 92 vaatlusaasta vältel kogutud andmed. Juba teadaolevalt rahumeelsema loomusega kääbusšimpansite seas leidis aset vaid üks surmaga lõppenud vahejuhtum.

Michael Wilsoni töörühm leidis, et tapmiste arv oli tihedalt seotud kogukonna suuruse ja selles elavate isaste suhtarvuga. Mida rohkem isaseid primaate piirkonnas leidus, seda sagedamini tuli ette ka sihilikku tapmist. Metsaraie ja ökoturismi intensiivsus seevastu tapmiste arvuga tugevalt ei seostunud. Lisaks langesid enamasti ohvriks naabruses elavate kogukondade isased, mis viitab, et sarnaselt inimestele on ressursside pärast toimuv võitlus juba šimpansitel veres.

Uuringuga samal ajal ilmunud kommentaaris nentis uurimusega mitteseotud Arizona ülikooli primatoloog, et inimesed kalduvad oma lähimaid sugulasi nägema läbi kõverpeegli, kuna eelistavad uskuda, et vaid meeldivatel käitumisviisidel on sügavad juured.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.